Tuesday, March 2nd, 2010
Puhkus vanaema juures maal võttis eelmisel nädalal muidugi hoopis mitte ootuspärase suuna. Loomulikult jäime me kõik korraga haigeks ning kuna vanaema niimoodi tööle minna ei saanud ja Marta köha ühel hetkel ikka kindlalt arsti järele hüüdva kõlaga oli, tuli midagi ette võtta ja asi ametlikuks ajada. Kuna kohalik Terveyskeskus teatas telefonis lahkelt, et neil pole täna arstigi ja me ei soovinud ansambliga “uimased haiged” raju roadtrippi taksoga Loviisasse (21km) ette võtta, jäigi meil üle vaid luftitada sajalisi ning minna siinse alati valmis ime(era)tohtri juurde. Oi, teenindus oli kindlalt kogu raha väärt. Seda enam, et kõne äärmselt erudeeritud arstile lõppes sõnadega, ootan teid kohe! Ülevaatus oli mõõdukalt põhjalik, kokkuvõtteks teatas arstionu mu emale nimetissõrmega minu kurgule viidates, et see on kõige tervem, ulatas talle umbes kümnelehelise A4 hunniku retseptide jms vajalike paberitega, soodusarve ning suunas meid kenasti apteeki. Lapsed pidasid ennast üleval äärmiselt viisakalt, lasid end ilusti kuulata ning köhisid täpselt õigel ajal maksimaalselt vestlust segades maksimaalselt ilmekat köha. Apteegist, mis omab ühtlasi viite tärni (!) ning tänu sellele ka õigust asendada kallimaid ravimeid samatoimeliste ent odavamate ravimite vastu, saime kaasa muljetavaldava kilekotitäie medikamente ja seda hoolimata kõigest, siiski ka muljetavaldava raha eest. Ent küsimusele: “Kas teil kummelit ka müügil on?”, saime punakalt õhetava vastuse - kahjuks ei! Samasuguse vastuse olin saanud sealt paar päeva varem ka füsioloogilise lahuse ja sinepipulbri ostusoovi peale. Viimase kohta küsis proua proviisor seekord küll kaastundlikult, et kas seemneid vai midä? Andes selgelt mõista, et tal haritud inimesena puudub absoluutselt igasugune arusaam eestlastele omastest külmetushaigustega võitlemiseks kasutatavatest voodoo trikkidest. Loomulikult saan ma end vaid idioodiks nimetada, et ma polnud seekord mingil arusaamatul põhjusel säärast voodoo kit-i endale kaasa vormistanud. Ja pidin tõdema, et ilma nende armsate abivahenditeta oligi olukord läinud selliseks, et vististi lisaks ka keemikuharidusega tohtri määratud ja justkui hobustele kirjutet kogustega kangetest ravimitest koosnev miniapteek meie raamaturiiuli ülemisel serval, oli nüüd kahjuks paratamatu. Nagu ka 220€ suurune väljaminek.
Samas peame ehk olema tänulikudki, et tol päeval polnud kurikuulsas kohalikus Terveyskeskuses kohal arsti, sest selgus, et üks meie naaber põeb antud arsti ravi tagajärjel parasjagu kopsupõletikku. Selle tuvastamiseks tuli tal muidugi ise palavikus ja puruhaigena lõpuks ikkagi Loviisasse pisut adekvaatsemasse arstimajja kohale sõita. Samal pärastlõunal luges ema mulle kohalikust online väljaandest uudist, kuidas uurimise käigus olevat leitud Soomest tervenisti 20 ilma astihariduseta töötavat arsti. Selle statistika kogumiseks olla ilmselt põhjust andnud pisut varasem uudis, kus tuvastati juhuslikult kaks ilma vastava hariduseta tegutsevat arsti. Üks neist olla inimestele isegi väga meeldinud, näidanud patsientide vastu üles inimlikku hoolitsust ja kirjutanud väga häid ravimeid. Mispeale levivat siin arstide kohta peen huumor, et kui su arst näitab sinu vastu üles huvi ja ei ühma su muretiraadi peale pelgalt niisama ning kirjutab teile käega paberile rohtude nimetuse üles koguni loetava käekirjaga, on suure tõenäosusega tegemist isehakanud tohtriga. Rääkimata siinsest kuulsast isehakanud loomaarstist, kes olla tegutsenud lausa opereeriva VET-ina. Kõige selle valguses olen ma nüüd pool nädalat juurelnud, kas siin on asjad paremini või mitte… Ja selles mitte selguseni jõudnud.
Tähendab, mis ma öelda tahtsin. Olgu muuga, kuidas on, aga Eesti apteekide kohta pole mul küll ühtegi paha sõna öelda. Vähemalt kergemate ja levinud hädade puhul saab meil apteegist ikka kraami, millega end ise turgutada ja kasvõi labase külmetushaiguse neist saadavate “koduste” vahenditega välja ravida, seejuures kiiret ja tingimata arstiabi vajamata. Ja see eestlastele omane sibul-küüslauk-hanerasv-mesi-pipraplaaster-sinepijalavann-füsioloogiline lahus ja mis kõik veel, on tegelikult päris hea märk, et me oleme oma tervise eest hoolitsev ja võrdlemisi terviseteadlik rahvas, mumeelest. Kas just piisavalt, selle üle võib muidugi vaielda. Eks meilgi on hulganisti neid, kes oma tervist justkui eesmärgipäraselt rikuvad, ent võrreldes suure osa arenenud riikidega ja sealhulgas kindlasti Soomega, ma julgen arvata, et oleme ses suhtes igatahes eeskujulikumad ja mitte niivõrd sunnitult tabletisõltlased küll.
Pärast kolme päeva kenasti paberikuhjast näpuga rohtude koguste ja aegade järje ajamist ja vastavalt korrektset arstimite manustamist, oleme tänaseks kõik enamvähem terved. Ars Medicina!
on Tuesday, March 2nd, 2010 at 02:08:
ma arvan, et meie immuunsüsteemid on ka veidi teistsugused tänu meie minevikule ja ajaloole ja küllap kandub see edasi ka meie lastesse.
seega aitavad meid ravimid, mis neid ei aita ja vastupidi.
ma vaatan et siin ka inimesed on hoopis vastuvõtlikumad absoluutselt kõigele, allergiad gluteiiniprobleemid ja ei tea mis kõik veel. ju neid aitab samasugune keemia nagu nad on harjunud sisse sööma.
on Wednesday, March 3rd, 2010 at 09:54:
Teil ikka kuidagi alati ‘veab’ seal Soomes - saate aeg-ajalt väljamaa arstiabi proovida
on Thursday, March 4th, 2010 at 02:44:
Jagan emme arvamust täiesti: oleme siin ikka vägagi traditsioonilise, st rahva- või loodusmeditsiini austajad, mitte ei torma kohe haarama tavameditsiini poolt peale sunnitud hukutavat koguseid tablette. Näen kuidas noortele emadele on selged nii sinepi jalavann kui hanerasva kasutamine ja see, täiesti loomulik raviviis päästabki meid. Seda tegime meie, praegused vanaemad vene ajal ja meie emad meiega veel vanemal vene ajal - seega traditsioon jätkub. Aga eks igast kogemusest tuleb ka mingi tarkusetera kaasa. Elu õpetab, nagu öeldakse.