Sunday, February 21st, 2010
Ühel päeval panime Martaga kõik oma riided selga ja läksime metsa. No, kõndisime siit lumest lahtiaetud tee lõppu, siis ronisime üle suure lumehunniku ja olimegi kohal. Seal samas, kus suvel mustikaid, pohli ja vaarikaid sööme. Lumi oli seal praegu muidugi puusadeni, minu puusadeni. Nii me seal veidi sumpasime, kahekümne sammu jagu, mina ees, Martat enda järel enda ühest jalajäljest teise tõmmates. Siis nautisime hanges lamades pisut päikest, uurisime jälgi, vaatasime, kuidas lumi muudelt alla hõljus ja rähn meid kohe tervitama tuli. Väga teraapia oli!
