Friday, February 5th, 2010

Sellist enesekontrolli, millist Marta mulle eile demonstreeris, näeb mõne täiskasvanugi puhul harva. Vannitoas juukseid kuivatades, kuulsin peagi Marta toast viimasel ajal võrdlemisi harvaesinevat jonni. Hiljem selgus, et mingisugune iseseisvalt püstipüsimatu mänguasi, hoolimata vihasele turtsumisele ja selle järgnevale suurele kisale, ei püsinudki iseseisvalt püsti. Pärast nii mõndagi kisaminutit, olin eelkõige Ettat säästes ning oma tegevuse lõpetamise võimalikkust soovides, sunnitud siiski sekkuma. Läksin Marta juurde, võtsin talle kummuti sahtlist kaks paari aluspesu ja soojemad püksid, haarasin ta sülle, viisin alla välisukse juurde ning avasin sõnagi lausumata ukse. Ukse taha suunamisel haardest vabanenuna, kimas Marta muidugi üles vannituppa tagasi. Andsin talle ühe mõtte mõtlemiseks mõõduka edumaa ja järgnesin talle. Vannituppa jõudes katkestas sinnani katkematult röökinud Marta järsult nutu ning teatas mulle, erutuse ja nutuklombiga kurgus võideldes ent väga madala ja rahuliku häälega: “Emme, ma jätsin nüüd jonnimise järgi, ma olen nüüd hea laps edasi. Ei nuta enam.” Siis arutasime väga rahulikult üle, kus ja mis läks valesti ja mida järgmine kord paremini saaks teha. Sõbraliku soovituse - järgmine kord lihtsalt röökimise asemel tulla kohe minu juurde ja inimese kombel rääkida, rääkida, rääkida - lõpuks arvasin veel, et kui ta kisab nagu metsaline, siis tulebki metsa elama minna. Millepeale küsis Marta, kas nagu orav?!
Kuidas ma oma kallist Martat imetlen! See on suur võit, kui ta hoolimata neist pahadest algustest on lõpuks siiski ennast juba mingilgi määral suuteline kontrollima, tegema kogemuste põhjal ise järeldusi ja vastavalt siis hästi või paremini käituma. Ja seejuures solvumata, tõesti asja tuuma mõistes. Me oleme jõudmas faasi, kus vanem ei pea ainult kannatlikult taluma, andestama, selgitama ja rääkima, rääkima, veel rääkima… Saame anda hetke ja lasta lapsel valida ise, kas just õige, aga talle igatahes kasulikuma tee.
Ja Etta. Oeh. Kust alustada, kust lõpetada. Tema on väike ja tragi ja absoluutselt allumatu tegelane. Selline tavaline marakratt, milline Marta kunagi olnud pole. Ja nüüd ma ei teagi, mida selle päevad läbi kõrge köögitasapinna või keelatud sahtlite juurde pääsemiseks vajalike ja vähegi lohistatavate tumbade lohistamisega tegeleva Ettaga peale hakata. Tal kulub sekund, et sahtlist välja kiskuda kõik teepakid ja need katki närida või kraanikausis olevatest mustadest nõudest välja sorteerida ohtlikud noad ning ülejäänud kraamist üks ebakindel ent kõrge torn ehitada. Ja kui siis vastavalt kogemusele, minna tema juurde ja rahulikuks jäädes - rääkida, rääkida, rääkida… - vaatab mulle vastu suurte mandlikujuliste silmadega, armsamaist armsaim pailaps, kes mõistagi “ei mõista minu keelt” ning ronib samal ajal kenasti kraanikausi juurde tagasi, et oma pättusi jätkata.
Vist võib juba öelda küll, et Marta nõuab mõistust, Etta kannatust.
*Marta teatab iga kord enne sööma hakkamist: “Oiii, see on minu lemmik söök!”. Isegi siis, kui tal pakutavast ampsugi süüa ei kõlba.
*Marta jooskeb suure rõõmuga üksi üle ukse muusika- ja rütmikatundi! Ja küsib pärast tundi õhtul kodus issilt alati, et kas tal on hea meel, et Martale muusika- ja rütmikatunnis meeldis?


