Monday, January 25th, 2010
Nii, imetamise lõpetamine on kõigi ootuste kohaselt vabastanud Ettas taas ühe koletise. Ühe väääga näljase ja januse tegelase igatahes. Etta ärkab hommikul, seab sammud otsejoones trepi juurde, haarab kinni turvavärava varbadest ning hakkab justkui puuris oleva looma kombel meeleheitlikult korrutama: “nämm-nämm, näämmm-näääämmmm”. Tuleme alla, sööme kõhu putru täis. Seejärel ärkab tavaliselt Marta ja soovib oma võileibu. Röstitult, ainult võiga. Teen Martale võileiva, pluss Ettale kaks. Tüdrukute söömise ajal puhastan lauale paar õuna. Kui võileivad tüdrukutel söödud, asun valmistama lõunat. Toidu valmistamise lõppfaasis pliidi taga toimetades tabavad mind reeglina säärde taas näljase Etta hambad. Lõunaks suppi süües kõlab Ettalt absoluutselt iga ampsu vahele nõudlik: “nämm-nämm”. Kogu ülejäänud aja tuterdab ta toas ringi, omaette katkematult “juuah-juuah” pobisedes ja samal ajal kõikvõimalike topsikutega joomist või söömist imiteerides. Kui Marta meid siiani vaeseks pole söönud, siis Etta on sellele palju lähemal küll.
on Tuesday, January 26th, 2010 at 07:04:
;))) Kirjeldus meenutab mõnd Kivirähu teose ablast põliseestlast või Nukitsmeest või muud Eesti folkloorist pärit täitmatut tonti;))
No aga see tähendab, et saabunud on jõulise kasvu faas! Iga päev sentimeeter laiusesse ja pikkusesse juurde!
Ma just tahtsin küsida Sult, et äkki vajate tagasi neid Marta riideid, mis meie Ettale said. Näiteks ma vaatasin, et roosa õuekomplekt on talle nüüd just paras, kui ainult ilmad veidi soojemaks läheksid.
on Tuesday, January 26th, 2010 at 09:56:
Just! Koos mökerdamisega lähebki Nukitsamehe võrdlus kümnesse
)
Aga teie Etta öökombes magab meie Etta veel mõnusaid roosasid unenägusid!