Thursday, January 7th, 2010
Ahh, see Etta on üks lahe kuju. Väike, rõõmus ja kiire. Ja kaval, kavalam kui sada rebast. Kõige rohkem iseloomustab teda praegu ilmselt sõna vabadus. Fakt, et ta peale kahe meilegi arusaadava sõna, ühtegi mõistlikku sõna ei ütle ning kätega veheldes oma pudikeelt ilmekalt toetades siin päevad läbi nõudlikul toonil ringi tuterdab, laseb tal imehästi tekitada illusiooni, et ta samamoodi ka ühtlasi mitte millestki mitte midagi aru ei saa ning selle sildi all vaikselt ja seda hullemaid trikke tavalise halli argipäeva varjus korda saadab. Talle piisab enne kodust väljumist minu saabaste jalgapanemisele kuluvast ajast, et organiseerida köögi riiulile kompositsioon oma pooltäis veeklaasist, värskelt nopitud rukolast ja just pesurestil kuivaks saanud sokkidest.
Samas on hetki, üha üllatavamaid, kus ta ennast ikka labaselt nurka mängib. Näiteks täna hommikul, kui ma dušši alt välja astusin, võttis ta justkui iseenesestmõistetavalt nagist minu rätiku ning ulatas selle alandliku teenri kombel mulle. Sellistel hetkedel ei suuda kuidagi uskuda, et seesama tüüp samas nii alatult halvasti käituda ja pagana kõvasti kisada suudab. Kuigi, olgem ausad, selgus ilmselt ka Etta bussides röökimiste peamine põhjus ja tagamaa. Vastu ootusi, lõikusid Ettal kaheksanda esihamba asemel hoopis hästivarjatud kaheksas ja üheksas ehk esimene ja teine purihammas. Ja teatavasti on esimeste hammaste kõrval need ühed tõeliselt ebamugavad hambad lõikuda. Pole ime, et selline katsumus ka kõige ontlikumast lapsest koletise välja meelitab. Koletis on tänaseks küll pisut taandunud, kuid kõigi teiste pereliikmete varvaste hammustamine ja pikajuusteliste juustest tirimine osutusid ootamatult kasulikeks tähelepanu tõmbajateks, need võtted said Etta poolt pikaajalisema kasutusloa. Ja kui alatud trikid need ikkagi on!? Kui kaitsetu võib olla üks täies ilus ja jõus täiskasvanu ühe poolemeetrise varvaste hirmu ees. Te mõtelge.
Aga kui eelmise aasta lõpus Etta ikka väga kaua väga ühtemoodi oli, kui üks suurem arenguetapp kõndimise näol välja arvata, siis aastavahetuse ajast on olnud näha suurt muutust. Järsku on tema lalin võtnud hoopis teistsuguse kõla, esimesest jaanuarist omandatud esimene kõige konkreetsem sõna - issi, on meid nüüd peaaegu katkematult mitmeid päevi saatnud. Ta tahab ennast ise riidesse panna, õues isegi lume peal ise ringi kõndida, ise hambaid pesta jne.
Aga ikkagi kõige lahedam asi on Marta ja Etta vaheline side. Nad on oma loomult nii erinevad, aga sobivad kokku imehästi. Mul on selline hea tunne, et neist saavad sellised tugeva sidemega õed. Nad täiendavad üksteist imelisel kombel. Ja eks nad muidugi siin mürades lähevad vahel liiale ja vahel ka riidu, aga kui nad oma toas mängivad ja sealt läbi mängude südamest naermist ja rõõmukilkeid kostub, siis läheb mul ikka meel nii üleni härdaks. Ja Etta on nõus Martaga kasvõi kuupeale minema, Marta tahaks igal õhtul hoopis võrevoodis Etta kaisus magada ja Etta võrevoodi asemel hoopis Marta kõrval magada. Kaks nii erinevat inimest tahavad ka erinevalt armastamist. Marta tahab turvatunnet, motiveerimist ja tähelepanu, tähelepanu, tähelepanu. Etta tahab rahu, tegutsemisvabadust ja hästi palju füüsilist lähedust. Selles kuidas armastada, on lapsed meie peamised õpetajad, ma usun. Ja ma olen tänu neile kindlasti palju õppinud ja palju rikkamaks saanud.
Ja siis veel…hüvasti rinnalaps Etta. Aasta ja neli kuud, Marta aasta ja kolme kuu kõrval.
