Friday, March 6th, 2009
Kui ma laupäeva õhtul vaatasin, kuidas naabripere oma ukse kõrvalt suusad haaras ja kogu perega, st vanemad pluss kolm tütart, suusatama suundus, siis mõtlesin, et see ongi päris elu.
Täna tegime siis ka Martaga siin elu-maal-värskes-õhus päeva. Õigemini, eks meil siin ongi päevad sellised, aga täna oli Etta ka eriti armuline ja magas vankris päikse käes nö kogu raha eest. Niisiis, võibolla isegi kõige rohkem iseendale ennast tõestades, hullasin ma Martaga pool päeva absoluutselt linnainimesele kohase kehva riietevalikuga võrdlemisi märjas sulalumes. Lasteaias käivale ja lumes hullamisele kohaselt riietatud Marta muidugi seisis kaks kätt rippus kõrval ja vaatas kogu asja peamiselt lihtsalt pealt. Püüdsin tempot üleval hoida, seega eriti palju ta seejuures ei unnanudki. Aga üldiselt möödus aeg alljärgnevalt.
Kui ma tegin ettepaneku hommikul esimese asjana proovida suuski, sain juba toas Martalt kindlalt vastuseks: “Ei”. Järgmised kolm tundi väljas, pommitasin ma selle sama küsimusega teda aegajalt ikka uuesti ja uuesti, kuid vastus jäi samaks. Selle kolme tunni jooksul jõudsime kelgutada ning vahepeal saada kindlaid ei-vastuseid ka küsimusele, kas kelguga mäest alla ka laseme. Siis hakkasime ehitama suurest lumehunnikust liumäge. Ehitamise ajal nõudis Marta igalepoole mujale minekut ning kõige muu tegemist. Aga mina, kindel eesmärk ja visioon, et liumägi võiks talle reaalselt isegi korda minna, jäin endale kindlaks, otsustasin jääda selle tegevuse juurde. Liumägi valmis, ei olnud Marta nõus sealt alla laskma. Lõpuks, kui olin naabritüdrukute punase õuna, Marta liumäele meelitamise eesmärgil, totaalselt ribadeks sõitnud, jõudsime kokkuleppele, et laseme liumäest alla kordamööda. Mina kollase õunaga ja tehes samal ajal minule rumalalt, aga talle naljakalt tunduvat häält ning seejärel tema niisama ilma igasuguste abivahenditeta ja häälitsusteta. Kui mu tagumik põhjalikult läbivettinud sai ja esimesi külmetamise märke näitama hakkas, tegin ettepaneku proovida veel enne Etta ärkamist ja tuppa siirdumist ka Soome kelku. Siinkohal võtsid meie eelarvamused vastupidise suuna. Kui ma olin veendunud, et Marta soovib vaid Soome kelgul ees istuda ja sõidutatud saada, siis sõidutamise ettepanekule vastas tema kohe kindlalt: “Ei” ning jõuluvanalt kingituseks saadud tõukerattal omandatud sõitmiskogemusega kimas ta mõnda aega täitsa iseseisvalt ja tundus, et isegi rahulolevalt, Soome kelguga ringi. Siis ärkas Etta ja mina läksin tuppa. Ettepanekule tulla samuti meiega tuppa sööma, vastas Marta kindlalt: “Ei”. Lisades, et tema üldse ei tulegi tuppa vaid sõidab ise edasi. Jõudnud mina Ettaga tuppa ja saapad jalast, sisenes Marta ettepanekuga minna… suusatama.
Mõni tund ja üks supp ja sada Etta telekalaualt allatõstmist hiljem. Ostsin Marta kommidega ära ja panin ta fakti ette, et ma olen nõus temaga veel õhtuseks tunnikeseks välja minema tingimusel, et ta proovib suuski. Nii nagu ta ka päeval korduvalt oli lubanud: “Ei. Pärast suusatame!”. Suure porina ja väiksema tagaajamisega sain suusad talle jalga ja siis vaatasin pool tundi suu imestusest töllakil, kuidas ta absoluutselt rahulikult ja ilma suurema tseremooniata esimest korda elus ja seejuures väga hästi suusatas. Tunni pärast, kui Etta vanaema piinamise kisa õue kostudes juba Martatki häirima hakkas, pidin minema tuppa. Marta võttis kisamise üle: “Ei, mina ei tulee tuppa, mina tahan ju suuusatadaaaa!”.
Kui ma õhtul Martalt enne uinumist küsisin, et kas tal oli tore päev, siis vastas ta mulle: “Jah, oli küll tore päev” ja leppis minuga kokku, et homme lähme me kohe hommikul suusatama.
Ja tõesti oli tore päev. Aga meil on ju veel uisud ka.
Soomekelgutab
Stardib
Seisab
Suusatab
on Friday, March 6th, 2009 at 09:50:
Nii tore lugu! Uku räägib ka koguaeg kuidas ta tahab uiski ja suuski, lubasin, et järgmine aasta ostame.