Wednesday, March 13th, 2013

Paks Margareeta, Pikk Hermann ja hümn.

Kõigepealt ühest Jänku Jussi multikast ja lisaks Eesti Vabariigi sünnipäevale pühendatud eelkooli tunnist sai alguse suurem Paksu Margareeta ning Pika Hermanni torni ja Eesti hümni hullus. Novot, aga kui Kalamajast kuskile minna või sõita, tuleb mööduda emmast või kummast.

Paksu Margareeta vaimustust, mida nad iga jumala kord eelkooli mineku ja tuleku ajal turistide seas äärmiselt populaarse vaatamisväärsuse kallistamisega väljendasid, leevendas mõnevõrra lõpuks selle maja külastamine. See oli vastavatud Lennusadama külastamise kõrval muidugi paras reis ajas tagasi, aga lastele kindlasti mitte vähem põnev. Seejuures peab ära märkima, et kui ükskõik milliste museaalide rea lõpus ka täiesti tavalise laua taga mereteemalist “värvi ise” pilti harilike värvipliiatsitega värvida saab, on lapsed ikkagi väga rõõmsad. Paksu Margareeta katusele minek on ka elamus omaette! Aga kui selle vaimustuse tulemusena pärast lihtsalt iga kord linna poole sõites järgmist Marta ja Etta vahelist dialoogi pidime kuulama,

Etta: “Vaata, mis see on!?”
Marta: “Paks Margareeta!”
E: “Jaa, paks Marta-Etta! Hihihiii”
M: “Aga mis on Paksu Margareeta sees?”
E: “Muusjon!”
M: “Aga mis on muuseumi sees?”
E: “Laevad!”

siis teisele poole minek oli mõnevõrra keerulisem. Pärast EV sünnipäevale pühendatud eelkooli tundi otsisid Marta ja Etta kodus kohe kiirelt Youtube´st endale sobivaima versiooni hümni esitusest. Selleks osutus ootuspäraselt Lenna Kuurma poolt ühe jalgpalli matši tarbeks lauldud variant, kuulasid seda esiti lihtsalt õhinal, aga siis avanesid lõpuks ka sinnani muidu üsna tagasihoidlike laulumuttide endi hõbedased(või siis mitte liiga) kõrid. Ja kui algul võisingi ma iseseisvalt selgeks õppinud ja algusest lõpuni hümni peast teadvate laste üle uhkust tunda, siis üsna pea ei lauldud hümni mitte ainult iga kord Pika Hermanni tornist mööda sõites ja mitte ainult vene nime kandvate juhtide taksodes vaid liialdamata ikka katkematult hommikust õhtuni. Lõpuks omal mitte rääkival moel ent selgelt ära tuntaval viisil neid toetamas ka Pärl. Ja sealt edasi ei läinud loomulikult kaua, kui algul kenasti algusest lõpuni lauldud hümn hakkas erinevaid ilmeid saama. Mõnda aega pärast üsna äärmusest äärmusesse härra Paciuse ja papa Jannseni loomingu kuritarvitamist ja selle talumist, just nimelt tagasiteel Soomest, kui olin autos Marta kõrvalistmel (turvavööga kinnitatuna sõitvas autos säärase asja talumine on üks kohutav piinamisviis muideks) sunnitud ära kuulama rahvushümni viisil peaaegu kogu Rapuntseli animafilmi tekstiosa, otsustasin lõpuks sekkuda ja soovitasin mõne asjaga elus siiski ka õrnalt ja viisakalt ümber käia.

Aga selle laulmisega nii üldiselt on ikkagi kehvad lood, mitte et see jauramine neil muidu selline kena oleks, aga igasugune taktitunne selle juures puudub mu isiklikul kodusel duol ikka peaaegu absoluutselt, täiesti. Viimane spontaanne avalik esinemine, loominguline atakk võiks isegi öelda, juhtus suvel polikliinikus. Apteeki sisenedes otsustasid nad järsku nagu ühest suust hakata laulma järgmist lugu lastefilmist “Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”:

Elu on üks hädaorg,
täna elad homme sured!
Ja siis mullaks saad sa…

Mitte ükski eakas kodanik retseptiravimite järjekorrast ei naeratanud meile…

Pildid hoopis Lennusadamast. Kollase allveelaevaga ja Lembitu seest.

1 comment » Filed under Uncategorized by emme at 1:18.

back to top

1 comment
to Paks Margareeta, Pikk Hermann ja hümn.

  1. 214

    on Saturday, May 11th, 2013 at 01:17:

    No see hädaorg kõlas Tomi tänase avaliku esinemise kõrval ikka väga viisakalt:) Boheemis oma pannkooki oodates laulis Tom üle saali: Õua, Õua, õua, õua… Kuule jobu, mis sa passid tule õueeee!!!

Subscribe to comments or TrackBack to Paks Margareeta, Pikk Hermann ja hümn.

Leave a comment

http://martaemilie.com/wordpress/?p=1876

You must be logged in to post a comment.



Credits and stuff

© Marta Emilie | Powered by WP 3.8.4. | Tree by Headsetoptions a minimal theme based on HyperBallad | Ingredients: XHTML + CSS | Top