Saturday, April 21st, 2012

õppida, õppida, õppida.

Ja siis, samuti kohe uue aasta alguses, läks Marta eelkooli.
Tegelikult tahtsin ma ta muidugi registreerida sügisest käima ja hakkasin aegsasti asja uurima, aga läks juhuslikult hoopis nii, et saime kohe aasta algusest selle poolaasta poolepealt proovida. Ja ma isegi mõtlesin, et see on hea. Eelkõige siis Marta seniseid raskeid algusi silmas pidades. Nagu lasteaed ja kasvõi sügisene jalgpallitrenn. Et nii jõuabki ta parasjagu pool aastat harjuda ja sügisel siis juba õppimisega ka tegeleda.

Marta lasteaiast ära võtmisega võtsin ju samal ajal endale hoopis suurema vastutuse. Et kuidas Martat kooliks ette valmistada? Teistel temavanustel lastel ju lasteaias juba ammu regulaarne töö käib. Meile Martaga muidugi meeldib väga siin kodus meisterdada ja joonistada ja kleepida ja õhtul enne magamaminekut on eriliseks maiuspalaks arvutustehete ja tekstülesannete lahendamine. Aga ma siiki pole pedagoog, vaid lisaks Martale veel kahe väikelapse ema. Ja mida aeg edasi, võtavad Etta ja Pärl järjest enam oma aja ja üha raskem on saada klappima hetked, kus mul oleks aega ainult Martale keskenduda ja samal ajal ka Martal soov maailma asju arutada. Samuti puudub mul Marta vanuste lastega võrdlemise võimalus ja see Loone Otsa raamat ajab ju tugevamagi lapsevanema probleemideta närvi. Noh ja Marta kojujäämise juurde jäi ju toona ka mõte, et siis vähemalt aasta enne kooli peaks ikka ehk lasteaeda minema. Ja vahepeal hakkas see mõte mulle järjest vähem meeldima. Esiteks, pannes pingeritta muusikastuudio, trenn ja lasteaed, tundus mulle neist lasteaed ikkagi kõige vähem kooliks ettevalmistav kogemus. Selles mõttes, et viimases tuleb ikka kohanemisel ka palju muuga tegeleda. Ja kas see ikka koolis uut kohanemist nii väga maandab? Selles mõttes tundus mulle eelkool palju efektiivsema variandina kooliga harjumisel. Liiatigi oli lasteaed ka Marta isiklikus pingereas kõige viimane koht. Ta on juba suur ja mõistlik tüdruk, temaga saab sellistel teemadel, ja teda mõjutamata, argumenteerida küll. Ja pärast esimest tundi koju sõites, kuulasin ma suure hämmelduse ja imetlusega pealt Marta järgmist sisekaemust: “Mulle väga meeldis seal koolis! Seal olid nii toredad lapsed, poisid üldse ei kakle, nii nagu trennis. Ja õpetaja tegi nii palju nalja! Mulle meeldib nii palju rohkem, sest kui ma peaksin minema lasteaeda, siis ei saa ma üldse nii palju kodus Etta ja Pärliga mängida. Aga ma väga tahan nendega ka kodus olla.” Sellega oligi kõik öeldud.

Ja tõesti, esimesel päeval Marta kõrval koolipingis istudes, ma lihtsalt ainult imestasin! Kui tore õhkkond, kui tore õpetaja! Kui toredad ülesanded, see kõik inspireeris ka mind väga! Kuidas nii mõndagi asja Martale ka kodus paremini seletada, kuidas mõnest koerasabast üle saada. Aga mitte kõik ei olnud algul nii roosamanna. Marta läks poole pealt ikkagi klassi, kus teised lapsed juba pool aastat usinalt õppinud olid. Ja seda kartsin ma muidugi väga, sest Marta õnnestumine sõltus nüüd otseselt minu eelnevalt tehtud tööst. Samuti oli õpetaja algul kahtleval seisukohal. Esimesel peval ütles ta mulle otsekoheselt, et ta ei mõista, miks ma juba Marta eelkooli tahan panna. Kuigi ma olen kindel, et ta ei tajunud algul, et Marta on kodune laps. Samas ma olin sellise aususe eest äärmiselt tänulik, hoolimata sellest, et eelkool on selgelt selle kooli rahamasin, lähtutakse ikkagi õpilasest. Oleks toona lasteaias keegi mulle ausalt öelnud, et teate, Marta pole lasteaiaks küps, poleks ehk sõrmede veriseks nokkimiseni läinud. Aga see selleks. Paar nädalat hiljem vestlesime aga eelkooli õpetajaga uuesti ja hindasime mõlemalt poolt olukorra uuesti üle. Ma olin valmis katkestama kohe, kui oleks selgunud, et Marta näiteks klassi teisi lapsi, kes ikkagi juba sel sügisel kooli lähevad, õppimisel pidurdab või kui Martale ikkagi üldse ei meeldi. Aga läks hoopis vastupidi. Õpetaja ütles mulle, et iga laps sellisele pingele vastu ei peaks, aga et Marta on väga tubli ja püüdlik ja mis tema arust kõige tähtsam, Martal tunnis silm särab!

Ja nii ongi! Marta ise tahtis eelkooli minna, sest aeg oli selleks küps. Ta tuleb alati koju ja on nii lõpmata uhke ja õhevil kõige õpitu ja kogetu üle. Õhtuti tuleb ta ikka minu juurde palvega veel enne magama minekut pisut kooli ülesandeid lahendada. Ja nii mõnigi asi on talle just eelkoolis väga lihtsaks saanud, viimased etteütlused on ta kirjutanud täiesti vigadeta! See muidugi ei tähenda, et minu töö nüüd tehtud on, oo ei, selgelt aina keerulisemaks läheb. Ah ja muidugi, ei… eeliitkooli jaoks ma Martat ei treeni. Ma ei poolda eliitkoolidesse pääsemise nimel laste ajutut teritamist. Kuigi eliitkoolide vastu ma ka ei ole. Ma usun, et on lapsi, kellele need koolid väga hästi sobivadki. Aga seda, kui eelkooli laps tuleb mulle kurtma, et ta ei saanud lõunal lasteaias süüa, sest muidu ei jõuaks ta eelkooli tulla, pean ma ikka rohkem kui kummaliseks. Ma tahan eelkõige, et Marta saaks maksimumi minu kodus oldud ajast ja et ta oma õdedega kokku kasvaks, aga seejuures ka natuke kodust välja saaks ja vot sellise lapse jaoks on eelkool küll ideaalne koht.Kõige tähtsam on, et Marta praegune teadmistehimu ja rõõm õppimisest ei jääks tähelepanu ja vastusteta.

Niisiis, Marta lastaia koha ütlesime lõplikult ära. Ja loodan, et praegu mulle just punktkirja põhimõtteid selgitanud ja minust sõltumatult youtube’i abiga Eesti hümni selgeks õppinud Marta jaoks olen ma kõiges, mis õppimist ja asjadest huvitumist puudutab, õigeid otsuseid teinud. Ja kõike seda ma muidugi ei saaks kirjutada, kui Pärtel poleks supermees!

1 comment » Filed under Uncategorized by emme at 1:11.

back to top

1 comment
to õppida, õppida, õppida.

  1. Ede

    on Sunday, April 22nd, 2012 at 11:39:

    Väga hea postitus, kindlasti kasulik lugemine paljudele, kel sama dilemma.
    Mulle tundub ka täiesti normaalne, et eelkool ongi lasteaia alternatiiv (kui kollektiivi ja kindla päevakavaga harjutamise vahend neile, kes ei käi lasteaias, sest õppetegevus kui selline toimub lastel ju pidevalt ja kõikjal), ma ausalt öelda ei saa aru, miks peaks käima mõlemas. Ja mida oleks lapsel teha veel päriskoolis, kui ta lausa kaks aastat jutti nii lasteaias kui eelkoolis käinud?!

Subscribe to comments or TrackBack to õppida, õppida, õppida.

Leave a comment

http://martaemilie.com/wordpress/?p=1775

You must be logged in to post a comment.



Credits and stuff

© Marta Emilie | Powered by WP 3.8.3. | Tree by Headsetoptions a minimal theme based on HyperBallad | Ingredients: XHTML + CSS | Top