Tuesday, November 24th, 2009
Nagu tädi Liisa juba üleeelmise postituse kommentaarideski märkis, meie majja on saabunud Pipi hullus.
Suurema osa toas olemise ajast mängib üks kolmest Pipi DVD-st. Kogu ülejäänud aja nuiatakse, kas p-a-l-u-n saaks Pipi DVD-sid vaadata, sest: “Ma ju kohe küsisin ilusti!”. Kui mingil põhjusel Pipit siiski käima ei panda, istub kohalik Pipi samanimelise raamatuga diivanil ja arutleb samasisulistel teemadel. Absoluutselt kõik meie vestlused algavad kas vigade parandamisega: “emme, sa ju ütlesid mulle Marta, aga ma olen ju Pipi, kas sa tahtsid, et Pipi sööma tuleks?” või rollide jaotamisega: “kuule, teeme nii, et mina olen Pipi ja Etta on Annika ja issi on Papa Eefraim ja sina oled Härra Nilsson.” Kõigi teiste rollid muidugi võivad aegajalt muutuda, aga tema ise Pipina on konstant. See pole absoluutselt vaieldav, sest temal, Martana absoluutselt patside vastasena, on nüüd alati peas kaks punupatsi. Vahel me siis üritame endale ka muid meeldivamaid rolle välja lunida. Issil on muidugi juba niigi meeldiv roll Pipi isana, aga pisikese ärritamise mõttes ta vahel palub endale ikka Pipi osatäitja kohta. Marta jääb endale alati kindlaks ja teatab, et ei, nii ei saa, sest: “issi, aga sa oled ju mees!?”. See selleks… aga mina! Ma pole selle härra Nilssoni rolliga üldse nõus. Mina ei ole ahv. Kuigi ma peaks olema muidugi õnnelik, et ma pole hoopis Väike Onu. Alguses mul tegelikult isegi vedas, sest ma võisingi olla lihtsalt emme edasi, nii et ainult tema oli Marta asemel Pipi, aga see süsteem, maania üha suurenevate mastaapidega, enam kokku ei sobinud. Eile laienes rollide jagamine üle ka Notsule. Ilmselt väiksele sarnasusele kanti Härra Nilssoni roll nüüd talle üle. Minu soov saada seepeale proua Settergreniks sai aga taas kindla eitava vastuse. Nii sai minust hoopis Marco. See on piraatide linna Portopilusi kõrtsi jooksupoiss. See, kes ei vii kunagi ühtegi jooki piisavalt kiiresi lauda ja saab kõigi käest togida ja pragada. Ja kuigi minu roll emana siin argipäeval Marco omast suurt ei erinegi, siis ikkagi… Mina ei ole ju poiss! Nii jäi siis suure mangumise peale eile lõpuks nii, et ma olen tüdruk Marco. Ja täna, minu jätkuva pahameele pärast oma rolli üle, teatas Marta lõpuks tüdinult, et olgu, ma võin siis olla Imekena Loss (??!). Võibolla Marta, oih vabandust, Pipist saabki suurena hoopis kuulus ja autokraatlik teatridirektor, mine sa tea.
Reedel Miia-Milla-Mandas ajas ta minu meelest Leleti selle Pipi jutuga ka täitsa segadusse. Muuseumi mängutoas haakis nendega kampa veel üks tüdruk, nii nad seal kolmekesi ringi kimasid, Pipi ees ja teised muudkui Pipit hüüdes tema järel. Ja kohvikutes on meil ka ikka tükk tegemist, et Pipi jalgu laua pealt laua alla saada. Lisaks kõigele sellele on Marta üsna veendunud, et varsti läheb ta meiega Pipile Segasumma suvilasse külla. Tundub, et Imekena Loss peab Pipi Papale Villa Villekulla külastuse eelarve projekti koostama hakkama.
