Monday, June 29th, 2009
Marta ongi juba täitsa suur tüdruk. Hommikul siin ärkab ta, käib ise pissil ja läheb kohe õue. Otsib oma kõige suurema sõbra vanaisa üles ja isetehtud laulukesi lauldes jälitab teda truult kogu päeva. Aegajalt näen akna alt möödumas kõige suurema pikkusevahega tandemit, ikka pikk vanaisa ees ja lühike Marta järel. Vahepeal vaatavad, kas peenral on uusi maasikaid valmis saanud või korjavad rediseid. Nad on siin niimoodi ehitanud valmis uue redeli katusele, pannud õunapuudele tuhka ja neid väetanud. Ülejäänud aja ehitavad aeda. Vanaisa “arvutitöö” ajal mängib ta vaikselt liivakastis või võtab saunast välja terrassile mänguauto, gaasilambi, veepudeli ja suure rauast käsipumba ja teeb “tööd” nagu ta ise uhkelt väidab. Õhtuti ta palub vanaisal diivanil istuda veidi edasi, ronib mõne vanaema aiaraamatuga tema kõrvale ja loeb talle tähti ning vaatavad pilte. Kui raamat läbi, hüppab Marta veel lahkelt mõned korrad diivani käetoelt diivanil pikutavale vanaisale otsa. Kolm aastat ja viis kuud ning Marta kõik hirmud ja barjäärid vanaisaga suhtlemisel on ületatud. Ongi läinud nii nagu Pärtel juba ammu julges väita, et pangu me kõik tähele, kolmeaastaselt on Marta just vanaisaga kõige suurem sõber. Ja Marta jutud on praegu väga toredad ja keelevääratused muidugi eriti. Eile palus ta mul “küpsetada” sauna ja uuris, et kui palju “imiseid” (loe:inimesi) sinna laulupeole ikka tuleb. Veel vahetab ta teatud sõnades süstemaatiliselt ära s-tähe kõrval asetseva kaashäälikuga. Nii räägib ta meile “nostust” (notsust) ja “kustast” (kutsast) ja “sääksedest” (sääskedest) ning lõppude lõpuks ei “oksa” ta üldse ju rääkida, sest tema on ju ka Etta. Ning sandaale nimetab ta täiesti järjekindlalt, hoolimata sellest, et ta teab, et need on sandaalid, hoopis pedaalideks. Kui loogiline!
Etta seevastu võib juba praegu, kohe kümnekuusena, olla vabalt vanaisa süles ja naeratada talle alati, kui vanaisa tema poole pöördub. Etta ongi ikka jätkuvalt väiksest Martast täiesti teistmoodi laps. Vahel on kohe rasku uskuda, et nad ühest perest pärit on. Ta saab endaga väga hästi hakkama, leiab endale tegevust, teda huvitab kõik ümbritsev. Ta on vaimustunud Martast ja imiteerib teda kõiges. Siin Topul värskes õhus on ta veel söömagi hakanud. Temaga on kindel minna ükskõik kuhu, tema ei pirtsuta. Seejuures väljas tavaliselt pean ma muretseva Martaga alati palju rohkem tegelema, justnagu oleks tema see väiksem ja abitum. Etta vaatab olukorda tavaliselt uudishimulikult ja kannatlikult pealt ning roomab edasi uute väljakutseteni. Samas pole ta muidugi kaugeltki mingi pehme ja leebe tüüp. Ta annab väga valjuhäälselt ja kindlameelselt teada, kui ta ei küüni mõne asjani, mida ta pole varem näiteks näinud või katsunud või maitsnud. Viimane on eriti raske katsumus mulle, sest loomulikult olen ma nõrk ja kui mu muidu söögistreiki pidav alakaaluline bebé tahab koos teistega näiteks grillitud kana süüa, siis kuidas ma teda keelan, ah? Ja muidugi kõiksugu ronimised… Teda ei maksa hetkekski silma alt lasta, siis on ta kohe siin Topul ühte madalasse tugitooli või kartlikoorimise tumbale roninud (kust ta alla muidugi tulla ei oska) või tühjendab vanaisa kosmeetikakotti või prügikasti, lahtisest toauksest roomab ta samuti kohe välja ning suundub saunaeesruumi. Ja kõige lahedam on Etta väga selge suhtlemisviis. Ta osutab kõige poole lihtsalt näpuga. Tahan ka seda süüa, mida Marta sööb, lähme sinnpoole või Martale järele, vaata lind või koer. Hädas olles ütleb emme ja puu kohta ütleb puu. KÕik on selgemast selgem.
Ja muidu on meil siin Topul ikka endiselt täielik taevas. Kuigi mida rohkem me siin maal (nagu Marta käega üle krundi viibates ütleb: “Emme, see siin on minu maa!”) vaikselt oma päevi veedame, seda raskem tal siit tsivilisatsiooni sõita on. Eelmisel nädalavahetusel külastasime Haapsalu 730 sünnipäeva raames toimunud laata, kus ei kõlvand talle ei friikartulid, ei linnuse mänguväljak, rääkimata teistest lastest, kes temaga koos karussellil sõitsid. Ma ei tea mis saab, kui ta siis järgmisel nädalavahetusel näeb, kui palju neid “imiseid” sinna laulupeole ikkagi tuleb.
Ja no puukidega olen ma püsti hädas. Tänase päeva seisuga on skoorid järgmised: vanurid 0, Etta 1 ja Marta “puugimagnet” Emilie 5. Täna määrin ma ta kohe hommikul küüslaugu ja puugitõrjega kokku. Marta põõsastesse onnide ehitamise komme mind puugifoobikut siin muidugi suurt ei aita. Seega lisaks veel puugikontroll iga kolme tunni tagant.
Ah jah, ma ärkasin täna varahommikul koos tööle mineva issiga, muidu raiskan ilusa suve magamisele ära. Eile hommikul, kui jalaga magamistoa ukse avasime ja voodist vanaisa tervitasime, ei saanud ma ta meie pärast muretsemise põhjustest aru enne, kui ta teatas, et kell saab viie pärast üks.
