Thursday, April 30th, 2009
Etta on üks paras sahmerdaja. Ma oleks nagu esimese lapse saanud. Nüüd ma tean, mis tähendab lapse järel jooksmine. Ta jõuab igalepoole ja muidugi enne, kui sa jõuad märgata ja muidugi saab ta kätte kõik asjad, milleni sa arvad, et ta veel tükk aega ei ulatu. Etta kisub kõikvõimalikest kohtadest välja kõik võimalikud asjad. Mulla lillepotist, raamatud riiulist, mähkmed vannitoa prügikastist, annaks jumal, et Marta talle veel mõne krõbuskikausi lauale jätaks. Ta kisub Martal kõrre suust või tassist juba joomise ajal, käest kõik mänguasjad mängimise ajal. Hommikuse ja õhtuse pesemise ajal viskleb ta ja püüab haarata voolava veega segistist nii, et terve vannituba ujub, püree söömise ajal teeb alati kätega tuuleveskit ja puristab, mähkmevahetamise ajal keerab ennast kõhuli ja põgeneb. Arsti juures kisab Etta ilmselt juba põhimõtte pärast, kaalu peal tõuseb püsti, mõõtmise laua peal tõmbub kerra, samamoodi on ta endale kindel ka turvatoolis. Ja meie draamakuningannast Martale pakub ta muidugi suurt konkurentsi. Kui keegi vahelduseks temalt mõne mänguasja või mõne keelatud asja käest võtab, kiljub Etta heledalt nagu 20. sajandi esisolvuja, silmad punased ja krokodillipisarad põskedel voolamas. Sellest kõigest hoolimata on ta üldiselt muidugi mõnusalt iseseisev ja äärmiselt heatujuline laps. Etta on äärmiselt intensiivne tegelane.
Ma olen viimasel ajal paaril korral hoidnud naabri-Rasmust. Kui sul on üks laps ja pead järsku hoidma korraga kahte last, siis tundub see ühe hirmsa ettevõtmisena. Kui sa aga oled juba kahe lapse ema, siis pole kolme ja ilmselt enama lapse hoidmine üldse märkimisväärt väljakutse. Kamp Marta, naabri-Rasmus ja Etta muidugi hoiab ennast juba suurepäraselt ka ise, no seltskonnast naabri-Hanna, Marta ja Etta rääkimata. Hanna ja Marta tegutsevad juba nii, et neid ei pea jälgimagi, aga pooleteiseaastane naabri-Rasmus veel nii hästi Martaga ei haaku. Ta lihtsalt alati ei saa Marta mõttemängudele veel pihta, samuti ei allu Marta käskudele, aga siin tulebki appi Etta. Ehk, et kui Rasmusele Marta liiga keeruliseks läheb, siis läheb veedab ta veidi aega Etta juures ja kui Etta jälle igavaks muutub, siis kimab uuesti Martaga ringi. Aga muidugi on täitsa nähtav selliste koosluste puhul esiklaste ja teiste laste erinevus. Esimestel on väga raske oma privileegidest loobuda, see on neis nii tugevalt sees. Teine seevastu on leplikum kohe algusest peale. Ta ongi koguaeg ju esimese või tugevama käest pudeneva puruga leppinud. Nii mänguasjade jagamise mõttes kui kasvõi vanemate tähelepanu mõttes, kui palju me ka teisiti ei pingutaks. Ega ma selle jutuga kuskile jõuada ei tahagi. Kuigi jutt siinkohal ootaks nüüd mingit põhjapanevat tõde ühes lihtlauses. Viimasel ajal blogosfääriski esinenud teema, kas vähe või palju lapsi… just eriti praegusel ajal? Ma arvan, et see pole meie otsustada, isegi masu ajal. Võime mõlda mida tahes, aga eks need lapsed peaksidki meie juurde ise tulema. Mina olen küll väga õnnelik, et meie pere ei ole ainult kolmeliikmeline. Ma tunnen ennast juba praegu, Etta esimese eluaasta ajal (ma arvan, et üks lapsevanemaks olemise keerulisematest aegadest) mugavamalt, kui ainult Martat kasvatades. Ju siis on kuskil nii mõeldud. Ja samal ajal ma absoluutselt hindan naabri-Teele otsust, et Hanna on tema ainus kullakamakas ja et talle sõrmusega ennustatud kaksikutest poisslapsi kindlalt ei tule. Lõõpigu ma ta kallal sellel teemal palju tahan.
Ma kirjutaks õhtuti palju paremini, kui ma ainult lapsi magama pannes ise esimesena magama ei jääks. Ja lõpetuseks on rõõm tutvustada - Etta Kakshammas.
