Tuesday, February 24th, 2009
Ma tunnen, et ma olen Martaga nüüd ikka nii tülis ja sellest ringist kuidagi välja tulla ei suudagi. Pärtel ütleb, et keegi, st mina, peaks seda halba suhtlust normaalselt nullist alustama. Ja et kõik situatsioonid on sellised sellepärast, et mina, sest mina, et mina, sest mina… Tal on õigus. Aga ma ei teagi, kas niimoodi saab ennast sundida. Et nüüd on uus algus, puhas leht. Et ma lihtsalt ei reageeri, ei ärritu, olen kannatlik ja tasa. Ja kas siis need ongi põhjused. Kas mina ärritun ärritumise pärast. Kui mina lõpetan ärritumise, kas siis ongi kõik korras? Kui Marta sõidab tõukerattaga teist korda järjest üle põrandal mängiva Etta sõrmede ja ma sellepeale ei ärritu või reageeri, siis ongi kõik korras? Kas siis tuleb meie suhtesse suur rõõm ja õnn? Vahel ma tunnen, eriti nüüd võrreldes Ettaga, et see suhe on selliseks läinud ikka juba pikka aega. Võibolla sünnist saati isegi. Kogu see pinge esimestel elukuudel, kui ma iga hinna eest püüdsin Marta pidevat nuttu sirgemaks saada, kogu see hirmsa kisa ja tohutu närvipinge talumine isegi veel aastase Martaga kuskile minnes, veel kahesegi Martaga Musamaris hinge kinni hoidmine, et ta veidigi leplik ja suunurgad pisutki suunaga ülvalpool oleks. Ma olen nii palju püüdnud, kuid see ilmselgelt ei ole olnud piisav. Ma ei oska. Ma olen olnud ja olen Martale kohutav ema. Ma näen, et Martal on silmad minuga kodus õnnetud. Näppudes on närvilisus. Ta ei ole rõõmus… Ja me lähme riidu. Palju. Ja meil ei ole seda kohta ja hetke, kus me saaksime olla mina ja tema. Ja see on verine nuga mu seljas. Mina olen ema, kellega Marta ei saa läbi, meie vahel pole hellust ega hoolitsust. See ei ole faas, see on Martale alati nii olnud.
Ma tahaksin väga Marta emana uuesti sündida.
