Wednesday, October 29th, 2008
Seda oli muidugi oodata. Aga nüüd võib öelda, et on põrgu lahti küll. Kui meie kohutav kahene on olnud siiani siiski võrdlemisi talutav, siis isegi ilmselgema algriimiga kohutava kolmese peale polnud ma siiani tulnudki. Aga võib öelda küll, et see sama kohutav kolmene lajatab nüüd meile lagipähe, sõna otseses mõttes ja kõigile.
Niisiis tasakaaluks imeheale lasteaialapsele on Marta kodus paha laps ja õelus ise. No isegi meie siiani püha lehma staatuses olnud issigi nentis, et ju siis pidi ükskord see Marta tõsisem piiride paikapanemise aeg tulema. Nimelt oli enne fakti konstateerimist seda püha lehma just löödud, tema keelamisi eiratud, nurgasseismise käsu peale naerdud jne. Mida teha? Rääkida, rääkida, rääkida. Aga siis, kui oled juba pool aastat rääkinud, rääkinud, rääkinud ja siis korralekutsutav sellesama rääkimise, rääkimise, rääkimise (palun ära mängi veekeetja ja rösteriga, sa tõmbad need endale kaela, need on kuumad ja eluohtlikud jne, jne) ajal rõõmsa ja petlikult mõistva naerunäoga sulle otsa vaatab ja parema käega töötavat rösterit ja kuuma veekeetjat ikkagi riiulil äärepoole togib? Ja kui ma olen teinud otsuse, et nende kahe köögitarbe juures on klaveri peale “ohutusse kõrgusse” tõstetavate esemete loendis piir? Üleeile saatsime ta pärast kirjeldatud olukorda ja nurjunud nurgas seismist üles oma tegude üle järele mõtlema. Seal ta siis vaatas mind ülevalt alla ja pahandas, kuid uhkus ei lubanud mitte kõrvad löntis alla vabandust paluma tulla. Lõpuks läks kohalik Kaera tänava bravuuritar nii hüsteeriasse ja oksendas. Ning siis parima teemavahetajana kogu Liivimaal minu juurde hoopis teise jutuga lepitust paluma tuli. Ilusti küsides, et emme, palun tule appi, valge padi läks supiga kokku. Võeh. Kohutav!
Ma väga siiralt ja suure kurbusega hinges loodan, et see oli selle teose kuldlõige ja kulminatsioon ning nüüd peale kooda kordusi see lugu lõpeb. Et loo peateema - palun kuula, mis ema ja isa sulle räägivad - Martale pealuu sisse kulub ja sellega meie viimaste nädalate suhtlustiil ehk kõrgendatud häälel katkematud palved (palun ära kõõlu trepil, palun mine potile, kui on pissihäda, ära määri kogu elamist jogurtiga kokku, palun ära ripu ja kiigu wc ukselingi küljes, palun ära löö Ettat ega issit, ära palun too poriseid jalanõusid tuppa ning lõhu seina) ja nende juurde kuuluvad lahtiseletamised ja põhjendused lõpevad. Kõige selle juures ma täitsa teadlikult püüan mitte ägestuda ning talle suuremat tähelepanu osutada ikkagi viisaka käitumise, ilusti mängimise, joonistamise ja muu sellise toreda tegemise puhul. Ühesõnaga, püüan tema negatiivse tähelepanu püüdmist mitte toita, aga on tõsiasi, et mida rohkem viimast püüan, seda suurem on järgnev riid ja väiksem võimalus midagi rahulikku ja meeldivat teha. Mänguasjad, pliiatsid ja kõik muu tore lösutavad kõikjal puutumatult.
Siia panen võrdlemisi abitu ja ohkava punkti. Punkt.
