Saturday, August 30th, 2008
Pühapäeva öösel vastu esmaspäeva istusin mitu tundi üleval ja lugesin valusid, kott köögilaual valmis, et kuhu minna… Aga läksin ikka magama ja jäin. Ilmselt magasingi oma sünnituse maha ja jään nüüd elu lõpuni rasedaks.
Täna teeb olukord haiget nagu kevadine lepavits. Ja suur olen nagu sügisene mätas. Ja kole nagu pime talveöö. Kõige selle juures oleks ilus küll, kui ta nüüd ikka kaunil suvekuul ära sünniks.
Või siis teab viimane Eesti Ekspress. Meie versioon Toompea numeroloogiast!? Marta sündis 13. jaanuaril eksole. Äkki ongi nüüd poiss ja sünnib 5. septembril? Siis saame selle üteluse: esimene laps emale, teine isale ja kolmas riigile, ka ikka omamoodi seada. Esimesed kaks kohe riigile ja siis vaatame edasi?
