Thursday, July 31st, 2008
Meil on täitsa hapukurgihooaeg.
Linnas pole ju suvel midagi teha ja meie oleme linnas. Martal on peamiselt igav ja põnevustest pajatada pole. Marta on järsku hakanud rääkima ja seoses sellega muutunud sotsiaalselt aktiivsemaks ja vapramaks, isegi vanaisa pole enam hirmus. Suuresti ilmselt sellepärast, et Marta rääkima hakkamisega nii kaua venitas on see protsess ka pisut vähem humoorikas, kui lastel tavaliselt. On lihtsalt järsku nii, et küsitakse: “Kus issi on?” nõutakse: “Tahan õue kiikuma minna!” ning punast autot näidates lausutakse: “Näed, kollane auto!? Eeeei oleeee, nalja teen!” Ja siis jutustatakse, kuidas issi meil kodus isaisa puuriga seina auku puuris ja suure pildi üles pani ja kuidas ta puuri hirmsasti kardab jne jne. Eks see on alguse eufooria ka, aga selge on see, et Marta suurt kuulaja tüüpi inimene ei ole. Vähemalt mitte kodus. Kuigi ma ikka püüan ta küsimustele ja nõudmistele alati vastata, sest ega ma praegu diivanilt palju rohkem ei jaksagi, aga selge on see, et need lõputud dialoogivormis, justkui emmele suunatud monoloogid, on äärmiselt elujõulised ka minu vastuste ja selgitusteta. Ta ongi järsku lihtsalt selline suur ja tubli tüdruk meil. Ja kuigi tal on neid narma ajavaid väikesi veidrusi omajagu, siis neist pole hetkel üldse huvitav kirjutada. Ma olen praegu siin täitsa reaalselt ka muidugi kahe heinakuhja vahel ja ilmselt põen antud blogiga seoses väikest kriisi. Ja ka üldse kirjutamise kriisi…
Ning viimaks ometi saime istutada Topule nö Marta tamme. Pole see ei temaga sama vana ega istutatud platsentale või muud säärast. Lihtsalt eelmise aasta oktoobrikuus käisime naabermaja tagant tamme alt Hanna lasteaia sügispeo kostüümi tarvis Hannaga koos tõrusid korjamas. Kuna neil olid kõigil vinged idud küljes, siis panime Martaga ühe tuppa potti kasvama. Kõik istutamise ajad on muidugi jaburad, aga elame näeme!
