Saturday, May 17th, 2008
Olemegi lõpuks Soome vanaema juures jälle ja on peaaegu suvi. Tegelikult me nii vara polegi siin olnud, sest nii õitsevana pole ma siinset elu küll enne näinud. Nii ilus ja nii lõhnav ja oh-ah-oh!
Seekordne tulek laabus hästi. Nagu ikka on Marta äärmiselt mõnus reisilaps. Ainult, et nii kaua pole ma veel kunagi sadamast bussijaama läinud. Nimelt puhusime pikka aega garderoobi nurgas seisnud kärult tolmu pealt ja võtsime ta igaksjuhuks kaasa, aga Helsingis selgus, et Marta keeldub sellele istumast. Sest ta on ometi suur ja teeb Nodzul-kätust-kinni ise tipa-tapa. Sadamaturult ostetud aprikoosidega õnnestus mul ta lõpuks napilt ära rääkida ja viimase spurdi ikka teha nii, et me bussile ka jõuaks. Jõudsime, täpselt. Lapinjärvel ta enam nii suurt vastupanu ei osutanud. Ja ma nüüd ei teagi, mida selle vankriasjandusega teha. Sisemonoloog on selline, et üheltpoolt on hea, et ta on nõus pigem ise kõndima, arvestades, et varsti on meil üks uus kärutatav kärutada. Aga enne seda ootab meid ees üks väiksem ja suurem reis, kus oleks muidugi mõnus, kui preili suurema jorinata kärus chilliks. Elu näitab.
Muidu on siin kõik samamoodi vana ja hea. Saun ja terved päevad õues ja naabritüdrukud, kes Martat meelsasti solgutavad ning mille vastu Martal kõige vähematki pole. Tundub, et me oleme siin väga oodatud ja ajame selle ridamaja elu segasummasuvilaslikult mõnusalt kihama. Eile tõmbasime sellesse ellu sisse ka maja otsapealse, viimase viienda “korteri”. Sealne vanamammi tõi eile oma panipaigast Martale mängimiseks kolmerattalise ratta koos järelkäruga ja käis hommikul kõigile oma uut kleiti näitamas! Puhta õnne peal kasvab see Marta siin üles, ma ütlen. Ja täna käis veel jäätiseauto! Mina lõhkusin pool päeva puid, nüüd saame õhtul grillida ka.
Mõnus.
