Friday, February 22nd, 2008
Vanaema Estri boss rääkis tööl kord loo tellisemeistrist, kes ütles kuldsed sõnad, et iga tellise tegemine toodab kahjumit, aga kui neid piisavalt palju teha, siis jääb ikka midagi endale kätte ka. Paistab, et neil endal on seal sigalas umbes sama lugu, igatahes on Marta vanaemal koridori sügavkülmikus terve siga.
Ma pole küll kindel, kas see on see liha, midagi hoopis muud või on siin mingi soome keelne salasõna meie tavaliselt väga hästi käituva lapse koodi lahti murdnud. Aga siinpool lahte on Marta esimesest sammust alates olnud üks äärmiselt tüütu mutukas. Esimese nädala pidasin vastu, nüüd vaatan, et juba pea nädala olen ikka käskivalt eitavas kõneviisis rääkinud ja seda aegajalt üsna valjuhäälselt ka. Ei ole sellist hoogu ja jaksu praegu. Üldse. Ta vist on sellest aru saanud ja äsab nüüd täiega, kõige rahulikumaltki algav oopus lõpeb meil tigeda kala kisa ja rusikatega. Ja mind ei kuula ta üldse. No absoluutselt! Ei tea millal oma shansid maha mängisin, huvitav, kas nüüd jääbki nii? Sama hästi võin näiteks Radio Nova kõlaritega enda külge mängima konstrueerida, seal korrutatakse ka ühtesid ja samu lugusid tuhat korda päevas, aga vähemalt käiaks muusika. Ma ikka püüan peeneid pedagoogilisi võtteid ka kasutada. Vist oli popp, et minna lapse juurde kükitada temaga ühele kõrgusele ja siis rahulikult silma vaadata ja veel rahulikumalt rääkida, rääkida, rääkida. Paremal juhul lõpevad sellised võtted meil muidugi Marta hirnumisega, halvimal juhul kuulab ta mind hetke, vaatab justkui mõistvate silmadega mulle otse silma sisse, naeratab ja pistab oma nimetissõrme mulle näiteks zutsti ninna.
Aga see on küll hea, et poest peab siin tooma ainult kartulit ja jäätist. Ja kui tuleb hommikul tuju maksapasteedi järele, siis võtad sügavkülmast maksa ja teedki pasteeti. Või guljashi või karbonaadi või ahjus ribi!
