Sunday, September 30th, 2007
Järjekordne muusikatund ei olnud esimene, pärast mida ma endale vandusin, et ma enam iial Martaga sinna ja parem kui üldse kodust välja ei lähe. Eiei, ta on ikka ülimalt viisakas ja vähenõudlik laps sellesmõttes. Ei röögi ega tülita võõraid inimesi. Ja bussis ja poes ja tänaval, kus otseselt kellegagi suhtlema ja muudmoodi kontakteeruma ei pea, saamegi ilusti hakkama. Kuid kui väljaskäik nõuab rohkemat, sõpradega kohvikus, külas, võimlemistunnis ja eriti muusikatunnis, on olukord nutune. Sõna otseses mõttes. Näiteks eelmise nädala muusikatund. Siseneme klassi, kus laulavad-mängivad vaikselt juhendaja ja seitse Marta vanust tüdrukut koos emadega. Ja sellest hetkest alates oli Marta kergema järgu hüsteerias, tugevalt minu külge klammerdunud (justkui oleks tal iminapad) ning nimetissõrm äärmiselt veenvalt suunatud tagasi ukse poole. Ma olin Marta maharahustamiseks sunnitud loomulikult väljuma klassiruumist ja andma talle shokolaadi, mille andis Martale nr 40 bussis meie kõrval istunud tütarlaps (muide, bussis võõraste reisijate poolt antavate shokolaadide ja kommide hulk väärib siin eraldi pikemat lugu!). Ühesõnaga, 15 minutit ukse taga Marta veenmist ja ukse vahelt teiste piilumist seljataga, õnnestus mul Marta uuesti klassi saada. Esialgu lihtsalt ilma kisata vaatama-kuulama. Ja 45 minutisest tunnist saime aktiivselt osa võtta umbes 10 minutit. Seda suuresti tänu ämbrite ja mängukutsudele, kuid 5 minutit enne tunni lõppu hakkas Marta mind aegsasti käest jälle välisukse poole tirima. Ja hoolimata sellest, et ma selle tunni jooksul vähemalt 100 korda mõttes 10ni olin lugenud ja enda lühikest kaela arvesse võttes siiski äärmiselt rahulikuks suutsin jääda, oli kogu olukord mulle äärmiselt häiriv. Teistest lastest ma ei hakkagi rääkima. Marta on nedega võrreldes lihtalt väga väike laps. Kuigi jah, täpselt sama vana. Antud tund oli küll esimene sel õppeaastal, kuid Marta käitub nii ühel juhul neljast. Täitsa vabalt ka õppeaasta lõpus. Ja ka nö normaalse tujuga on Marta tundides üsna osavõtmatu. Jälgib asja võrdlemisi emotsioonitult, teistega ei suhtle, tegevuste vastu huvi üles ei näita. Justkui kannataks… Et miks ma siis temaga seal ikkagi edasi käin? Sest kodus teeb ta sealt õpitud tegevusi hea meelega ja vabatahtlikult edasi. Kogu selle tunni vältimise juures jätab ta ometi meelde, mis seal tehakse. Ühesõnaga Marta on turvalises keskonnas, nagu kodu, ja turvaliste inimestega, nagu ema ja isa, väga tubli laps. No üsna tubli laps, kuid sotsiaalsed oskused on tal nullilähedased.
Okei, rasket diagnoosi ma talle ei pane ja autismi tunnuseid ma veel ei googelda, kuid veidike nõutu olen ma küll. Et kas või kus me oleme teinud valesid otsuseid? Ja kui neid ikka teinud ei ole, siis mida ja kuidas peaksime käituma edasi.
Siiani olen ma pidanud õigeks käituda Marta järgi ja leebelt. Kui ei sobi, siis ei tee. Ta on sünnist saati olnud väga klammerduv. Memmekas. Ma ei hakka tema imetamist kolmel esimesel kolmel elukuul isegi mitte meenutama. Aga ega ma käest ära ka ei võtnud. Nii polnud meil võimalustki kohe Martaga sotsiaalselt aktiivsed olla ja temaga arutult ringi tuuseldada. Arvasingi õigemaks olla rahulikult, stabiilsuse ja rutiiniga laduda põhja. Nüüd aga 1aastase ja 8kuuse Martaga muusikatunnist tulles mõtlen, et äkki ikka oleme käitunud valesti. Süda ütleb, et oleme teinud kõige õigemini ja olnud alati olemas, kuid mõistus ütleb üha enam, et oleks pidanud harjutama ja õpetama.
Mu viimane lootus on muidugi veel see, et Marta on ikka täiesti isasse. Talle meeldib samuti ülekõige kodus olla. Kellele igasugune sotsiaalne tegevus ja suhtlemine on pingutus. Mina olen nende vastand. Ja nii polegi ma enam noor tshikk, lahe elukaaslane või chill ema vaid tavaline kana (kuidas kana teeb?). Marta on samal ajal truu koduvalvur, kes praegu rõdu ukse juures haugub. Ta nimelt on sealt ikka koeri näinud. Nüüd haugub seal pooled päevad.
Vot. Eks see on nüüd ilmast ka, aga mõnel õhtul on heaks lapsevanemaks või isegi lihtsalt lapsevanemaks olemine raske. Pagana keeruline. Ning laps on ju nii tähtis. Kõige tähtsam elus.
