Monday, June 25th, 2007
Martal on nüüd värskelt 10 hammast. Ja ongi täitsa hambad!
Ilma igasuguste hoiatusteta, oli Marta pea kogu öö magamata, hommikul täitsa sülelaps ja kõrvast paistmas mäda. Kõrvapõletik. Jälle! Igatahes kimasime hommikul kohe kohalikku Lapinjärven terveystalosse. Antud asutuse leidsin ema kirjelduse põhjal üles ainult selle järgi, et asub tänaval paremat kätt ja enne tuletõrje hoonet. Viimase pidin kindlasti ära tundma. Niisiis sisenesingi ilma igasuguse sildita absoluutselt tavalisse majja ja tõesti, paar asja reetsid, et olen õiges kohas. Ainult, et nende paari asja hulka ei kuulunud teenindav personal. Istusin ja jäin ootama. Samahästi oleks ma võinud olla teise Eesti esindaja ja teenida sealt meditsiinilise varustuse näol mõistliku lisapalga. Ma loomulikult ootasin. Peagi saabusid veel haige silmaga rootsi keelne poiss rootsi keelse emaga. Nad suundusid üpris enesekindlalt teisele korrusele ning kuna sealt paistis pikema soome ja rootsi keelse kirjaga sildilt mulle ainus tuttav sõna “lapsi”, siis otsustasin ootamise asemel neile järgneda. Ootasime nüüd nendega kõrvuti ülemise korruse ooteruumis, kuni lõpuks tuligi kuskilt tädi ja isegi vähese inglise keele oskusega. Ütles ausalt, et teenindab need teised enne soome keeles ära, sest nendega saab lihtsamalt ja saatis meid kõiki alla tagasi. No olgu. Peagi ta vaataski Marta kõrvad üle. Põletik jah. Peate minema Loviisasse arsti juurde. Selge see, khm, aga kelle juures ma siis parasjagu olin? No neil olid ju imelikud jalanõud ja stetoskoobid? Aga olgu, läksime sama targalt koju tagasi. Lohutuseks ostsime turult kohalikke maasikaid. Kui ma Martale rohtu ei saa, siis vähemalt midagi väga magusat. Hiljem seletas ema, et ilmselt on seal keskuses olemas vaid velsker, kellel puudub retseptikirjutamise õigus. Arste lihtsalt pole, isegi eestlasi mitte…
21km kaugusele Loviisasse siit muidugi ühtegi bussi ei lähe. Muuhulgas oli tulemas juhannus nädalavahetus, mis jättis antud neljapäeva meile viimaseks tööpäevaks enne esmaspäeva. No olgu. Kõige tähtsam on säilitada rahu. Ja kahe tunni pärast olime Loviisas, kus traumapunkti ooteruumis ainult paari minuti ootamise järel, hakkas kõlama algul ebamaise huilgamisena tundunud sireen: Vurma! Vurma! Vurma!. Kuna mul on suur au kanda endiselt edasi hoopis teistsugust, endale juba mõnekümne aasta jooksul armsaks saanud perekonnanime, ei saanud ma tükk aega aru, miks keegi traumapunktis verd tilkuvate ja muidu oimetute abivajajate keskel imeliku aktsendiga soome keeles röökima peaks. Seda enam, et Anmari kinnitusel oleksin ma midagi sellist pidanud ootama alles paari tunni möödudes. Aga ei, siiski, see oli hirmsuur Nikolai Shenin, kes Martat enda juurde nõudis. Galantselt meid oma kabinetti kohale juhatanud, asus antud herr doktor robotit meenutaval toonil mulle igasugu küsimusi esitama. Loomulikult raske vene aktsendiga. Ja ma ei saa sellest soome keelest niisamagi midagi aru. Need küsimused olid mõistlikud, niipalju mõistsin, aga vastata ei suutnud. Mistõttu ma iga küsimuse järel pidin küsiva pilgu pöörama toa teises nurgas seisvale emale, kes siis adekvaatselt vastuseid jagas. Ja nii oma mitukümmend korda järjest. On täitsa huvitav, miks Nikolai järjekindlalt ainsana väga hästi soome keelt valdavat inimest ruumis ikkagi vältida üritas. Olgu, aga muidu oli isegi ülimalt meelitav kogeda sellist teenindust! Nimelt, kui tavaliselt Eestis LOR-i juures möödub visiit kiirelt antud dialoogi saatel: Mis teil viga? Vist kõrvapõletik. Ahah, no ma vaatan neid kõrvu, on jah punased, no ma ei hakka tal muud uurima, hirmsasti kisab… ja juba kirjutab antibiootikume. Siis nüüd antud doktor, surkis ja kuulas Martat ka muudest peas olevatest õõnsustest. Samuti oli mahti soojendada stetoskoopi enne Marta kallale asumist minu käe vastas ning seda otstarbekalt kasutada. Sümpaatne noh! Ja siis muidugi Marta. No see tavaline, kes kõike, mis liigub, kardab. Kisas. Loomulikult. Ja kui kõige-suurema-ninaga-mees-maailmas tema uurimise lõpetas, jättis Marta sekundi pealt nutu ja vastupanu. Vajus mu süle kõige sügavamasse soppi ja ilmselt teeskles ülejäänud visiidi aja surnut. Meie emaga aga turtsusime ja püüdsime suuremat naeru pidada, kui herr oma Krakowi vorstide jämeduste näpukestega andmeid trükimasinal trükkimise kombel arvutisse raiuma hakkas. Loviisa tundus põgusal pilgul täitsa mõnusa suvelinnana, aga haigeid on seal vist ikka palju. Emal läks apteegis tunduvalt kauem aega, kui arstil. Enne teda olnud järjekorras 19 inimest. Rohud ja turult uued maasikad käes, saimegi juba pärastlõunaks koju. Rahulikult, ilma sauna ja suurema füüsilise aktiivsuseta tervenema.
Ilmselt hammastest ülespaistetanud kurku ja seetõttu omakorda põletikku läinud kõrvu tohterdama.
