Monday, August 30th, 2010
Nii, ongi käes. Eelmisel nädalal oli üle pika aja esimene päev, kus tüdrukud õues pikemalt mängida ei saanud ja ma sain seda ikka oma nahal hästi tunda. Hoolimata minu pingutustest neid ise toas aktiivselt tegevuses hoida, suutis Etta mängumaisiga mängimise tagajärgede koristamise ajal ikkagi musta pastapliiatsiga vanaema helekollase seemisnaha taolise kattematerjaliga diivani jõuliselt täis joonistada. Põhimõtteliselt terve diivani ulatuses. Vandusin ja pesin ja vandusin. See aeg, kus neid ainult aegajalt otse tuppa wc-sse ja sealt ülehelikiirusel jälle välja jooksmas näha võis, on läbi. Ma tõttöelda ei julge mõeldagi, mis hakkab saama, kui me tagasi linna jõuame ja geeniused korteriseinte poolt piiratud saavad. Vahepealne areng lubab tolmuimejaga sibulate puhastamisest ilmselt tunduvalt toekamaid koristustegevusi. Kardetavasti.
Aga viimasel hea ilmaga suveõhtul pidin Ettat hoopis metsast taga otsima. Hämaras õhtus kella veerand kümne ajal tormas Marta järsku tuppa. Küsimusele, kus Etta on, sain vastuseks, et metsas. Pidavat seal mõtlema. Mõtlema, kuidas päästa kalu(?!). Ja temaga olevat seal metsas veel ka mürgised ussid, herilased, kes elavad mulla sees ning põdravasikad. Kogu see jutt tundus mulle nii kohutavalt kahtlasena, et otsustasin siiski mitte Ettat tuppa ootama jääda ning kohe ise vaadata, kus ja kellega ta siis ikkagi on. Jõuan metsa äärde, ei näe kedagi. Hüüan paar korda Ettat, kui järsku tuleb põõsapõhjast vastuseks: “Moi!”. Seal ta sokkis kükitas, palvele välja tulla loomulikult vastu vaieldes, muudkui: “Ei tahha, ei tahha”. Me ei saa aru, kuidas nad selliseid olukordi ei karda. Tänapäeva lastel ei ela pimedas metsas ühtegi tonti, kolli ega draakonit? Mina kardaks juba põdravasikatki.
Sellel korral sai Soome vanaema juures kõvasti:
