Saturday, January 14th, 2012

Pildid tehtud novembrikuus.

Tuesday, January 10th, 2012

Kirjutamise mõttes jääb neist kolmest mulle kõige suuremaks muusaks ikkagi Marta. Ja kui “isetegevuse-kuninganna” Etta on olnud ka pigem toetav, kui mitte ainese, siis selleks kuluva “kaks-kätt-vaba” aja mõttes, siis Pärl on muidugi paras pärl pähkel. Aga ma olin sellega arvestanud. Kui nii edasi läheb, siis kirjutan mais.

Saturday, December 10th, 2011

Ahh, Soomes vanaema juures oli jälle nii ilmatu tore olla. Kõigepealt sellepärast, et Pärl magas õues Amanda ja Pauliina vanas kärus kaalukaid lõunaunesid ja sellepärast, et ma siis kogu sellest saadud “kaks-kätt-vabad” aega vaaritamise ja koristamise peale kulutama ei pidanud. Suurema osa ajast olid samal ajal Marta ja Etta veel omaette õues ja mul väljateenitud puhkus.

Amanda ja Pauliinaga mängimist ootavad Marta ja Etta raudselt neilt Soome puhkustelt kõige rohkem. Ja iga kord ma enne tulekut kardan, et tüdrukud kasvavad vahepeal ühel hetkel plaksti nii preilideks, et meie tittedega enam küll mängida ei viitsi. Aga õnneks mitte veel seekord. Hoopis vastupidi, sel korral läksid nende õues olemised ikka eriti pikaks ja mängud täitsa metsa ära, sõna otseses mõttes. Amanda ja Pauliina on nii suured Marta ja Etta fännid. Nädalavahetustel veetsid nad alati kaks pikka päeva metsas. Ehitasid üle kraavide palkidest sildu ja endale onnid. Matkasid läbi metsatuka lausa suurele maanteele välja ja tulid sealt omapead ja vahepeal peitust mängides majade juurde tagasi. Korralik iseseisvumise laager, ühesõnaga. Sellel naabriperel käime talveajal siis korra korralikult külas ka ja oeh, kui nauditav on meil Kerstiniga see aeg, kus me saame veiniklaasi taga rääkida maast ja ilmast, ilma et meie kummagi kolm tütart meie tähelepanu vajaks või meie jutust aru saaks! Seekord läks isegi pirtsakas Pärl vooluga kaasa, roomas ära Rosanna tuppa ja kuue tüdruku mängudel poleks märkamatult kätte saabunud kesköögi lõppu toonud.

Üldse on naabritega meil siin ikka hullupööra vedanud. Jah, ma kordan ennast, aga ei väsi sellest mitte. Kõrval majas elavast Marjutist olen ma palju head kuulnud, aga lähedalt kohanud ma teda polegi. Olen küll kaugelt viibanud ja eelmisel aastal temalt saadud imemaitsvat mett ema kaudu ka selleks aastaks juurde tellinud, aga hoolimata sellest tõi see imetore naine lihtsalt heast peast minu lastele kaks suurt sahtlitäit ägedat värvilist paberit! Ja nii möödusid meil kõik toas veedetud tunnid loomulikult meisterdamisele. Kõige esimesed taiesed viisid lapsed muidugi kohe järgmisele naabrile ehk tädi Liisale ja tulid sealt mõistagi, muidugi minu meelepahaks, kopsaka kommirahaga tagasi. Nagu nendest meile küpsetatud kookidest vähe oli!

Ka naaber Britaga jutuajamine keeras kohe ja absoluutselt planeeritust teisiti, meile hoopis soodsaks. Siinne lähim ujula asub veerandtunnise autosõidu kaugusel ja on kohalike pensionäride seas muidugi iseäranis populaarne. Soome saabumisest järgmisel päeval tegime sinna Pärtliga kahekesi väikse kõrvalpõike ja nägime kohe need eakad staarujujad ära, kellest ma hiljem isegi kohalikust ajalehest lugeda sain. Aga naabri-Brita ei kuulunudki tervislikel põhjustel selliste hulka. Sellisele võimalusele viitamine viis aga muidugi selleni, et ühel hommikul kõlas uksekell ja ujulasse sõit sai kokkulepitud. Väikse koha omapära on mulle muidugi aastatega kaugeks jäänud ja ma ei osanud arvestadagi, et säärane asutus hommikust peale avatud pole. Nii jõudsime kohale tund liiga vara ning saime laste suureks meeleheaks selle aja veeta ujula kõrval asuva kooli mänguväljakul, Marta ja Etta koos kooli pikapäevarühma lastega mängides ja mina nende ülitoreda kasvatajaga maast ja ilmast ja ühistest tuttavatest(!) juttu ajades. See tund möödus loomulikult liiga kiiresti. Ujulas oli lastel ikka hull möll ja suur rõõm ja seda isegi endisest veepõlgurist Ettal. Saunas tuli mul jälle prouadele nõu anda, kuhu Tallinnas ometi pediküüri minna, kui internetist Viru hotelli ilusalongis ühtegi vaba aega broneerimiseks  enam pole. Koju tagasi jõudes olid vanaema ja Pärl kahekesi täitsa kenasti lõunaunest ärkamisega hakkama saanud. Ja vanaemast muidugi veel suurem Pärli lemmik saanud. Too päev oli aga veel erakordselt meeldiva õhtuga, sest vanaema oli siia vahepeal lastele varunud ühe eriti ägeda piparkoogivormide kit‘i ja nii tehtigi selle aasta piparkookide küpsetamisega ots lahti. Ja milline laps seda ei kaifiks?! Enne magamaminekut avastas vaene Marta ainult, et ta on end piparkookidest totaalselt ülesöönud ja tal olevat isegi paha olla. Aga see ei heidutanud teda karvavõrdki, juba järgmiseks õhtuks leppis ta vanaemaga kokku uue piparkookide sessiooni, kohe pärast seda, kui vanaema rootsi keele tunnist tagasi jõuab. Ja kardetavasti saigi suurem osa piparkookidest meil juba enne jõulukuu algust seal ära tehtud.

Aga vanaema on meil ju ka lahedalt aktiivne tädi. Lisaks rootsi keele õppimisele, käib ta ka trennis ja esimesel siin veedetud nädalal käis Marta temaga isegi kaasas. See on siis +55aastastele jumppa. Ja kuna mu ema tegelikult nii eakas pole, siis võttis hea meelega endale +5 kaasa. Marta olevat nii tore kaaslane seal olnud, et treener oli Marta järgmisel nädalal jälle trenni kutsunud. Eks tal oli hea neid painutusi paindliku +5se peal ette näidata, muidugi. Ja rootsi keelega tundub vanaemal ka tõsi taga olevat. Sellest sain aru siis, kui Brita meie ujulasse transportimise vahepeal Estri kodutöö üle vaatas. See olevat olnud väga hea. Ja mul on tunne, et see keeleoskus meid veel ühel päeval üllatab.

Ülejäänud aja on siin ja viimasel ajal ka võimalusel kodus, Marta ja Etta üheks suureks lemmikuks Soome lastesaate programm Pikku Kakkonen. Kodused lastesaated pole neid küll ükski niimoodi enda külge haakinud, ega nad pole ka erilised telekavaatajad lapsed, aga Pikku Kakkonen on boonuseks kindlasti ka soome keele mõttes. Vot ja sellest veebiversioonist on neil üheks vanaks lemmikuks järgmine laul. Ja vot täpselt Soome jõudmisest alates sai Ettast täpipealt selle loo peategelane. Etta ja tema “ei”-d. Hommikuti ei tahtnud ta äragata, siis mitte kellegagi rääkida, ei taha mind kuulata, riidesse panna, hambaid pesta, süüa ega õhtul magama minna. Ei-ei-ei-ei. Ja noh, ega ma ei imestanudki, ühe pere lapsed, see kõik oli täpselt nii ka kolm aastat tagasi. Ja ma teadsin juba paar õhtut ette, kuidas Etta ammuse magamise ajal voodis jauramise peale kusagile köögi ja nurga vahepeale põrandale magama jääb. Etta põhiline argument siis on, et ta ei saa magada, sest ta kardab öökulli. Kes on metsas… Aga esikus vankri taga surnud siga täis sügavkülmutuskapi kõrval porise jalamati peal magada on see-eest täiesti okei ja turvaline. Sellest intsidendist järgmisel hommikul saime kõik koos sõbralikult naerda, kuidas me nüüd ainult kolm aastat veel ootama peame, siis on sääraste tempudega kõigil ühelpool. Ja Pärtliga internetivesteldes nentida, et Etta ongi siiani olnud liiga leebe printsess ja tal ongi tagumine aeg olla see kurikuulus kohutav kolmene. Mis tal viga paarisaja kilomeetri tagant neid asju kenasti ja ratsionaalselt nentida.

Viimasel laupäeval käisin mina Pärliga Helsingis. Sõitsime bussiga Pärtlile vastu ja veetsime päeva suurlinnas, pisut poodeldes ja taas Disainimuuseumi külastades. See on nüüd kindlalt üks minu ja Pärli traditsioon! Marta ja Etta aga käisid vanaemaga Lapinjärvi jõuluturul. Vana hea kaupluse omanik, kelle sünnipäeva puhul ju suvel ootamatult klouniga üritusest osa saime, oli juba nädala algul poe ette püstkoja ja lõkke püsti pannud. Ja nüüd jõululaadal oli lastele kohale kutsustud ka jõuluvana! Kuidas see väike linnake meid selliste toredate asjadega üllatab, lihtsalt uskumatu! Marta ja Etta selle aasta esimene jõuluvana oli olnud väga lahe ja kommi andnud niisama. Minu suureks kergenduseks, sest novembris meie peres küll keegi jõulusalme valmis lugema pole ja liiatigi Marta hetke lemmiklaul ei oleks siinmail küll suurt usaldust tekitanud. Ja õhtul siis kauaoodatud kohtumine Pärtliga. Meie tõime suurlinnast kaasa litši ehk hiina ploomi mahla ja punaseid kiivisid, Marta ja Etta laadalt punased sussid, auguga piparkooke ja porgandimoosi. Missugune elu!?

Need kuu aega, mis me siin kolmel korral aastas veedame, on lastele ikka nii ägedad. Sellised konsentreeritud päriselu laagrid, võib vist öelda. Kuidas saada hakkama metsas, kuidas tulla suure maantee äärest üksi koju. Kummal pool teed maanteel kõndida, miks kanda helkurit, rahulikult enne sebrale astumist vaadata vasakule ja paremale. Kuidas oma naabritega ja üldse väiksemas külaühiskonnas teiste inimeste(st mitte konkurentidega) suhelda. Olla siiras, aval, huvitunud, soe ja nii absoluutselt kõigi vastu! Ja näha öösel taevas tähti! Aga ka õppima kuskohast tuleb meie päris söök ja mitte punased kiivid. Ühel päeval tuli vanaema koju suure kastiga. Järgnev lõik pole üldse nõrganärvilistele, aga selles kastis oli suurte tükkidena pool siga. Lapsed ei läinud absoluutselt verest välja ja mingisugust peitust meie täiskasvanud sel teemal ka mängima ei hakanud. Panime, nagu vanasti, lihakeha köögilauale, teritasime noa ja lapsed teavad nüüd täpselt, mis on koot, kust tuleb sült, kust saab ahju grillitud ribi, potti puljongikondid, maksapasteeti maks, karbonaad, searasv, seapekk, hakkliha või guljašš.

Pärlile tuli Soomes juurde üks hammas. Eriliselt suur klahv üles paremale. Aga lund ei tulnud laste kurvastuseks ja hoolimata meie põhjalikust valmisolekust, üldse.

Kojuteel laevas saime kokku Jarliga ja sõit möödus heas seltskonnas palju kiiremini. Hoolimata sellest, et tormi tõttu ajaliselt sõit hoopis poole tunni jagu pikemaks venis. Meie seltskonnas kadusid polnud, aga üldiselt võis selle sõidu koondnimetuseks oksereis panna küll. Kui laevas järsku suur osa reisijaid ja lapsi ära vajus, läksid Marta ja Etta issiga hoopis sööma. Ja meie Helinaga laiali kukkunud pudelite vahelt aastakäigu Glögi otsima. Lastele oli see kahtlemata meeldejääv ülesõit ja noh, khm-khm, kuna neil üksi sööklas süües “põhiatraktsioonid” õnneks nägemata jäid, siis neile see kõikuv sõit muidugi väga meeldis.

Sunday, November 13th, 2011

Nagu viimasel ajal ikka, oleme Pärtlile olulistel tähtpäevadel, tegelikult üsna juhuslikult, taas pikemalt kodust ära. Mis saaks olla parim kink isadepäeval ühele väikeste laste isale, kui et kodu on kisast-kärast tühi, külmkapis on ruumi ainult pudelitele ning linnast pummeldamast tulles võib terve päeva kodus rahus magada. Lapsi vaatad vaid köögiseinalt piltidelt ja skype-aknast. Oma emadepäeva kogemustest väikelaste emana ütlen, et need lilled ja koogid ongi algusepoole veidi ületähtsustatud. Ei-ei, lilled ja pere koogilaua taga on kena küll, aga ainult siis, kui keegi enam endal hõbelusikaga, sel samal härdal hetkel, silma peast ei torka, sinu koogi- ja kohviampse teel taldrikult sinuni meeleheitlikult kätte saada ei ürita ning mõni teine laua ja lauanõude vahelt laudlina ära tirida ei proovi.

Need on ikkagi džungli seadused. Ja mitte linna-džungli, mõistagi. Ma üritasin neid isadepäeva kaarti joonistama saada küll, aga ikka sain ukselt õue jooksvalt Martalt ja Ettalt vastuseks, et neil pole aega, joonistagu ma ise. Ja justnimelt, ma ei kavatsenudki minestada, huultel vaibumas sõnad: “ma olen nad siia ilma toonud ja oma rinnal toitnud, millised kasvatamatud jõmpsikad!”. Vaid ajatasin Pärli pika lõunaune ka vastavalt ja olengi lihtsalt niisama. Nagu sanatooriumis!

Esimesed päevad, kui suurema osa ajast naabritüdrukud ikkagi koolis olid, oli kõik veel enamvähem okei. Punased talvekombesid oli aknast ikka aeg-ajalt näha ja saundträk tuppa kuulda, aga esimesel nädalavahetusel kiskus juba täitsa ärevaks. Kui pärast nelja tundi, kus Martast ega Ettast kippu ega kõppu kuulda ega näha polnud, lõpuks Etta korra tuppa kontrollreidile tuli, uurisin välja, et nad ongi metsas. Mängivad seal peitust, siis ehitavad üle vesiste kraavide sildu, metsatuka keskel olevasse suurde kividehunnikusse ehitasid nad kuuseokstega vooderdatud onnikese elik kodu, kus nad siis lahkelt naabrilastel end veel pikniku korras kaasa haaratud küpsiste ja kuuma kakaoga kostitada lasevad. Martat ei ajanud isegi häda tuppa, metsas on kõik tehtav ja seda kõike absoluutselt ema või vähemalt väikse vingumise abita!

Mis võiks olla linna-orjadest lapsevanematele veel parem kink?! Pärtel ja vanaisa-Allan, ärge siiski liialt muretsege, küll te need enda pildiga tassid ja t-särgid ka ükspäev saate!

*Pilt on pärit Etta esimesest sessioonist fotoaparaadiga.  Sobib illustreerivaks fotoks suurepäraselt! Modell teadmata.

Tuesday, November 8th, 2011

Ülemöödunud kolmapäeval olime mugavasti kokkuleppinud Jarlile külla mineku. Oi, kui tore rahulike laste mängimise hommik meil oli! Pisukese meisterdamisega, meie eelnevalt korjatud, kuivatatud ja kaasa võetud värviliste vahtralehtedega. Mugavasti sellepärast, et samale ajale oli täitsa juhuslikult meie issi meie koju mingisugused filmivõtted ja väga meeldiva iraanlasest praktikandi lubanud. Ühe päris Eesti asja, filmivõtete peategelase, jätsid nad naispere rõõmuks meile koju ka. Lillede pidamine ja istutamine pole iial olnud nii lihtne, seda võib teha võileiba süües, klikk ja valmis. Täpselt nädala pärast olidki esimesed lehed väljas ja nüüd on kuu aja jooksul sellel kuulsal elektroonilisel lillepotil enda tõestamise aeg. Sest tavaliselt, kui me pikalt ära oleme, otsustavad meie tavalised lilled hoolimata sellest, et Pärtel neid kastab ja neile spetsiaalselt süsihappegaasi peale hingamas käib, ikkagi lehthaaval kodust lahkuda.

Tuesday, November 8th, 2011

Oktoobris toimus trennis spordipäev ja sellega seoses täitus üks Marta ammune unistus – hobusega ratsutamine! Juba nädal enne minekut mõtles Marta enda ette pobisedes iga päev, kas hobune, kellega ta ratsutada saab on valge või must või emane või isane! Ootusärevus oli õigeks hommikuks maksimaalne ja tunnid Tondi Maneežil(meile ju tegelikult nii lähedal!) olid põhimõtteliselt kõike, mida Marta loota oskas.

Trennis sai nüüd teine ala, akrobaatika, ka läbi. Viimane meeldis Martale muidugi veel rohkem kui jalgpall. Ja kui spordigrupi peamine eesmärk on lastele erinevaid spordialasid põgusalt tutvustada, et nad kooli ajaks endale päriselt meeldiva spordiala tõsisemalt tegelemiseks välja valida saaks, siis Martale meeldivad kardetavasti kõik alad lõpuks piisavalt palju. Selle tõestuseks algas nüüd kolmanda alana judo, mille esimene trenn talle jälle nii-nii väga meeldis. Kahjuks oleme aga suurema osa judo trennidest jälle linnast ära. Aga olgu siis nii, metsas mängimise nahka Eesti tuleviku naisjudoka siis läheb.

Ja Etta trennikarjäär sai ka eduka alguse. Tema tundis ennast spordihallis esimesest sekundist nagu kodus, justkui oleks eluaeg trennis käinud ja see on muidugi super äge. Ainult, et tema jaoks on kord nädalas trennis käia selgelt liiga vähe, ta tahaks ikka iga päev minna. Tema peaks muidugi tegelikult juba praegu balletikooli panema. Nagu tema tantsija taustaga isa ütles, Etta on isegi rohkem plastilisema kehaga ja suuremate akrobaatiliste eeldustega kui Marta. Ja mina saaks ju kenasti oma lapsepõlve täitumata unistused tema peal realiseerida, sest minul jäi balletikooli ainult sellepärast minemata, et mu ema ütles mulle, et sellisel juhul pean ma varakult maalt Tallinnasse kolima ja mingisuguste vanainimestest sugulaste juurde või internaati elama minema ning neljandaks klassiks oleks seda kõike juba hilja teha olnud.  Muahahaa.

Ja Pärl teeb kodus kõigeks selleks esimesi soojendusharjutusi, üleeile tõusis esimest korda iseseisvalt toe najal püsti. Selline väga värisev algus, aga õnneks on Loviisa kiirabi-brigaadil tee siia kolkakülla tuttav. Peaaegu kolm aastat tagasi käsid nad ju siin igal võimalusel püsti ronivat pooleaastast Ettat tšekkimas. Aga mitte ainult sellepärast pole neile see tee tuttav. Mu ema hoidis seda minu eest mõistagi saladuses, aga siinne naabrimees lobises(mehed!) selle mulle kogemata välja, et tollest Etta äksidendist umbes 1,5aastat hiljem võttis mu kallis väärikas eas ema oma elektrirolleriga trenni sõites ühte kurvi siin liialt järsult ja noh, tegelikult täiesti õnnelikult ümber kukkus.  Pisut hiljem ikkagi endale igaksjuhuks kiirabi järele kutsunud ja neile autosse istunud, kõlas kiirabiarstilt emale hoopis üllatav küsimus, et kuidas muidu lapsed ka elavad? Lohutav, kas pole!

Tuesday, November 1st, 2011

Pärl sai kuuenda kuu sünnipäevaks kõrvitsa. Ja kuigi ta on tänaseks juba hea mitu päeva koguni seitsmekuune, siis tahkema kraami alla neelamisest ei pea ta siiani eriti, et mitte öelda üldse mitte. Ma muidugi üldse ei viitsi selle pärast muretseda ka, samamoodi nagu ma tegelikult üldse ei viisti nende esimeste juurikate ja püreedega mökerdada. Liiatigi olen ma pikalt väikelaste vanemaks olnuna võtnud endale pähe, et tahke toidu söömisel võiks lapsel, lisaks läbitud elukuudele, olemas olla ka mõned füüsilised eeldused. Näiteks, et midagi hammustada, peaks sul olema hambad ja et midagi kurgust alla minna saaks, peaks suutma olla sellises asendis, näiteks ise istuma, et midagi ikka päriselt ka alla minna saaks. Marta ja Etta sõid selles vanuses ja tegelikult algusest peale väga tublisti ja viisakalt, aga Pärl on hoopis teistsugune. Temaga on kogu protseduur üks suurem mökerdamine ja kodu määrimine. Liiatigi, kui seda püreed, pärast hoogsat puristamist, talle sinna tahapoole satubki, siis refleks ajab pigem kõik ikkagi veel suust välja, nii et teeme tasa ja targu, aega on. Samas, jälle erinevalt õdedest, meeldib Pärlile ennast ise teenindada. Minu hommikusele võileivale viilutatud kurki ja ka õuna, melonit või banaani meeldib talle väga ise lutsutada. Ja hea seegi, see hoiab ta enda huvi toidu vastu kenasti üleval.

Ja esimesed hambad tulid 6,5kuuselt! Ja absoluutselt teistmoodi kui õdedel. Mitte ükshaaval ja vaikselt vaid peaaegu kuuldava raginaga ja kaks tükki korraga. Igemetükid narmendasid suus ja tuju oli kehvemast kehvem. Ja ka esimesed erimeelsused oleme Pärliga maha pidanud, ikka teemal – kust, keda ja millal hammustada ei tasu.

Muidu on seitsmekuune Pärl endiselt üks muhe sell. Midagi Marta ja Etta vahepealset. Piisavalt, aga mitte nii kapriisne kui Marta ja piisavalt, aga mitte nii chill ja iseseisev kui Etta. Rõõmustab ja vahel ka natuke väsitab, nagu lapsed ikka. Martaga klapivad nad endiselt väga hästi, aga Ettaga on hakanud rohkem miilustama. Enam Pärl Ettat umbusaldava näoga ei vaata, kõik mis mõlemad õed teevad, on vaikimisi talle maailma kõige põnevam ja naljakam. Ja väga huvitav seik juhtus paar päeva pärast Etta õnnetut huulelugu perearsti juures, kus täitsa ootamatult otsustas viimane igaksjuhuks võtta igalt lapselt näpuotsast vereproov. Pärast Martalt ja Ettalt proovi võtmist sai Etta muidugi kõigi peale väga tigedaks ja ta asus järjekorras järgmisena olnud Pärli hirmutult kaitsma, keelates rangelt Pärlile haiget teha! Ja kui Pärlilt siiski ka veri võetud sai, siis tuli ja kallistas teda minu sülest teiselt poolt. See oli nii lõpmata armas ja ootamatu, aitas mul kenasti kolme haavatud ja pahandava lapse kõrvalt maa alla vajumise soovist üle olla.

Ja napilt, päev enne uute statistiliste andmete saamist, eelmised statistilised andmed kirja!
Pärl :: 6.oktoober :: 6,7kg :: 67cm

Thursday, October 27th, 2011

Nii, see on nüüd ametlikult viimane kord, kui ma ise keedetud puljongist porgandite, kartuli ja lillkapsaga suppi keedan. Nimelt, eelmine kord olin enne muusikatundidesse sõitmist kõik viimseni ette valmistanud. Jõudsime tagasi koju, lükkasin juurikad võis panniga tulele, kui ärkas turvahällis maganud Pärl. Keerasin tule ära, tõstsin panni kõrvale ja asusin võtma Pärli, kui samal ajal näen, kuidas Etta järiga pliidi juurde üsna tavapäraselt minu tegemisi lähemalt vaatama asub. Tema poole tagasi sammudes jõudsin talle veel, nagu ikka, meelde tuletada, et seal on kuum ja tuleb olla väga-väga-väga ettevaatlik, kui näen, kuidas ta mulle “ja-jaaa” vastates kenasti oma käe kuumale pliidirauale asetab. Tähendab, seda kõike on talle sealsamas ja igasugu vahejuhtumiteta tuhandeid kordi nii minu kui Marta poolt räägitud, aga mul oli juba ammu tunne, et see ei jää Ettaga nii. Ta lihtsalt pidi omal nahal järgi proovima, mida see meie jutt ja kuum täpsemalt tähendab. Ja noh, see kord oli nüüd siis käes. Pärl käest maha pahandama, Etta sõrmed ruttu jaheda vee alla, kus “valuuus, nii vaaluuus” röökiva Ettaga vägikaigast vedades ta lõpuks ikka kätt vee all hoidma sain. Edasi üritasin absoluutselt tulutult leida oma kullakallist Burnshieldi hüdrogeeli(see teeb tõesti imesid!), mida ma muideks nii eeskujulikult vähemalt neli aastat ja õnneks tegeliku vajaduseta, absoluutselt igal pool kaasas kandnud olen. Tulejumal üksi teab, kus see nüüd siis meil on. Seejärel ei saanud kindlalt sedasama geeli omavat naabrit telefonitsi kätte ning kutsusin appi ülemise naabri Teele, kes hüsteerias Etta kätt ikkagi vee all aitas hoida, et ise ülejäänud naabrite uksi läbi koputama minna. Õnneks esimene, telefonitsi mitte kätte saadud naabri mees, oli küll kodus, aga see, et ta mu küsimise peale täiesti suvaliselt esimese asjana õige asja uksele tõi, oli puhas juhus ja Etta õnn. Sealt edasi läks juba pisut paremaks. Sidusime Teelega juba pool tundi non-stop röökinud Etta sõrmed kinni, palusime kogu selle aja taustal rõõmust rõkanud, laulnud ja tantsinud Martal väga ebapedagoogiliselt lihtsalt vait jääda, kui lõpuks saabuski kauaoodatud vaikus ja rahu. Suppi ei tahtnud sel õhtul muidugi keegi. Kümme minutit pärast draamat küsis vaid Etta härdalt oma kinniseotud kätt vaadates minult: “Emme, kas ma nüüd olengi surnud?”.

Eile oli taas kõnealuse supi kord. Täiesti pahaaimamatult porganeid hakkides, kust Etta just oli käinud kahte viilu endalegi nõutamas ja Martalegi oma osa ära viinud, näen, kuidas täiesti nö lambist keset tuba Etta kuidagi ühe koha peal sähvatab. Tümps ja kisa. Täiesti nagu mõnes filmis jooksin aegluubis täiest kõrist karjuva Etta juurde ja alustasin vaatlust: pea – korras, silmad – korras, nina – korras, otsmik – korras, diivanilaua nurk – tükk väljas, edasi juba läbi ohtra vere, hambad – korras, diivanilaua nurgast tükk – porganditükkide vahel lahtiselt suus, ja lõpuks, huules ilmatu suur verd purskav haav. Ja ma tundsin kohe, külmkapist Pärtli kivist disainjääkuubikute järele haarates, kuidas ma äsja just tütre vanemana feilisin, sest viimase puhul on ju just kõige tähtsam ikkagi silmnägu korras hoida. Õnneks on meid, vanemaid, kaks ja traumapunktis sai Etta kätt ja õmbelmise ajal teda ennast kinni hoida Pärtel. Mina jäin Ettast maha jäänud verist rada põrandal, selles meid jälitanud Pärlit ja ennast verest puhtaks pesema. Mul pole süda ühegi raseduse ajal ka nii paha olnud kui nüüd. Vere nägemist ma veel kannatan, aga selle lõhn on lihtsalt jäle. Ja otseloomulikult oli see kõik vaesele Ettale parasjagu traumeeriv. Kogu kombo, kukkumine ise kui ka sellele järgnev. Tagasi kodus oli ta nõus ainult süles olema ja truult arstilt saadud lapikest oma haaval hoidma. Alles mitu tundi hiljem, kui tal kõht lõpuks väljakannatamatult tühjaks läks, saime me näha, millise kena sinise lipsu ta endale sai. Hiljem avastasin ta veel korra kööginurgas mänguasi vastu suud niisama istumas, aga hellitamine ja poputamine õnneks aitas silmanähtavalt. Ning samal ajal oli see siiski väga-väga õnnelik õnnetus.

Ja mida see kõik meile õpetas? Etta jooksis täna siin ikka sama ekstreemselt ringi ja pliidi juurde ronib endise entusiasmiga esimesel võimalusel. Küllap loodab õnnele ja seda talle muidugi jagub. Marta käitus eile pärast esimest intsidenti ja sellele järgnenud analüüs-jutuajamist teemal – kuidas võiks kriisiolukorras taustajõuna käituda, täitsa eeskujulikult ja toetavalt. Aga mina? Murede prioriteedid sain üle pika aja taas paika. Marta ja Pärli paukuv köha ei tundunud täna enam üldse nii kohutav.

Thursday, October 20th, 2011

Pildil on kohtumine Eesti kuulsaima seaga terves maa(h)ilmas. Eksponaat oli küll kahetsusväärselt ära peidetud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kassa lähedale pimedasse nurka ja ilma uudishimulike lasteta, poleks teda üldse üles leidnudki. Muuseumi retseptsioonitädi oli küll äärmiselt sõbralik ja (igasuguse külalise) külalislahke ning pani pildistamise ajaks meile lahkelt isegi tule põlema, aga sama ei saanud kahjuks öelda küll mõne saalitöötaja kohta.

Eesti Disainerite Liidu hirmhuvitava näituse “Uutmoodi” külastamisega kõige tagumisse tuppa jõudes, just pärast meil äsja külas käinud Oskari issi disainitud eksponaatide imetlemist, proovis meiega samal ajal näitust nautinud turistipaari eeskujul ka Etta istuda ühte disainitud tooli, millel kena kutsuv silt: “Võib proovida!”. Kui tavapärase väikse inimese toolile ronimise meetodist kimbatusse sattunud saalitöötaja järsku mitte heakskiitvalt… vingerdama hakkas. Tähendab, ta ei pöördunud minu poolde kuidagi konkreetselt, või noh, ta nagu üritas, tahtis kardetavasti öelda, et ei tohiks, aga mõistis kohe ise ka, et silt ütleb muud. Ja niimoodi ta siis seal minu ja laste kõrval lihtsalt vingerdaski. Suunda valimata tammudes, ähkides ja puhisedes nii mõnegi eksponaadi enda kõrval kahvatama pannes, kuni end kogudes sirgelt radiaatori tagant kollase nuustiku(!) tõi ja (ma ikkagi e-i s-a-a öelda, et Etta poolt mäkerdatud) tooli ja samal ajal nende samade turistide poolt katsutud 3D vaipa puhtaks nühkima hakkas. Ma lihtsalt ei suutnud seda olukorda uskuda, võtsin lastel käest kinni ning… lahkusin. Tsiteerin nädal hiljem samas muuseumis sarnase kogemuse osaks saanud Edet, kust need muuseumihundid niimoodi tulema peaksid? Ja ei saa siinjuures mainimata jätta, et muuseumid vist ei suple meil täna ei rahas ega külastajaterohkuses?

Aga las ta jääb, muuseum ise ja näitus olid peale selle muidugi väga toredad. Liiatigi, olime just tulnud taaskülastuselt Loodusmuuseumisse ja sealselt seenepäevalt, kus esiteks sai selgeks, et Martat ja Ettat huvitavad seened eelkõige nende loomulikus keskkonnas ehk ikka päris metsas koos kogu seenelkäimise romantikaga, teiseks nägin mina seal nii mõndagi seent esimest korda elus ning sain teada, et oleme lastega terve suve söönud ühte väga heaks söögiseeneks peetavat mürgist puravikku ning kolmandaks said lapsed seal muuseumitöötajatelt hoopis kiita kui toredad, huvitunud ja hästi käituvad lapsed! Vot, mine võta siis kinni, miukesed su lapsed siis õigupoolest on!? Igatahes saime minu silmale täitsa kenasti veel nautida viimast sooja suveilma vanalinnas jalutades ja ka muinasjutuliselt armsas Meistrite hoovis kohvitades. Marta käis issiga veel ära tema vanalinna lemmikpaigas Oleviste kiriku tornis ja mööndustega saan ma halvasti käitumiseks pidada vaid Etta viimasest seiklusest maha jäämise protestiks kiriku ees äärekivil haledalt tihkumist. Aga see polnud mürgiste seente ja mürgise muuseumitöötaja kõrval ikka midagi.

Wednesday, September 28th, 2011

Ja muusikastuudios algas samuti uus hooaeg. Marta oli paar tundi enne esimesse tundi minekut ikka juba nii ootusärevil! Etta inertsist ka, kuigi tema oli ju newby, kes teab, mida ta aastaid Martaga sinna majja kaasa jõlkununa, asjast tegelikult arvata võis. Igatahes kordasime tookord veel hommikusöögi kõrvale üle mõned elementaarsed kenasti käitumise tõed. Sõrmi ninna ei topi, teistega ei tõukle ja tervituseks ütled õpetajale kenasti näiteks: “Tere, minu nimi on Etta.” Kui siis teatas Marta Ettale häälega, milles oli segatud nii palju siirust, suureõelikku hoolt ja manitsust: “Aga sa ei saa oma nimeks öelda Donald Duck, sest nii võivad teised arvata, et sa oledki päriselt Donald Duck!”. Ja siis küsivalt mulle otsa vaadates: “Eks, õigusjutt?”.

Etta esimeseks tuttavaks rühmakaaslaseks oli muideks ei keegi muu, kui Marta rühmakaaslase ja suurima sõbranna Neenu vend Rutmar. Garderoobist Etta päris ise õpetajale järgneda ei soovinud ja nii talutasin mina ta käe otsas klassini, aga siis tuttava ukseni jõudnuna oli Ettale üheselt selge, mis juhtumas oli. See sama uks, mille taga ta on terve oma elu maganud või niisama oodanud, mille taha ta oli nii lugematu arv kordi Martat minemas ja sealt veel õnnelikumana naasmas näinud… see uks avanes nüüd lõpuks ka talle. Ja mina kogesin lapsevanemana midagi täiesti uut. Etta sammus enesekindlalt klassi, istus õpetaja Liina kõrvale vaibale ja nautis olukorda rohkem kui keegi teine! Viimast tean ma Rutmari, kes ikka pisut oma isa turvamist vajas, isa jutu põhjal. Ainuke kahtlasem hetk olevat olnud siis, kui paar tüüpi pärast Etta enda tutvustamist veel end Etta Margaretiks pobiseda üritasid. Seal läks Tanel Ettale appi, kinnitades õpetajale, et Margaretis ta nii kindel pole, aga see meie Etta on ikka kindlalt Etta küll! Isegi tunnist ära tulles polnud Ettal mingit härdamat emaga taaskohtumise hetke. Peale pooletunnist vaheaega, kui oli Marta kord tundi minna, rippus Etta taas selle sama ukselingi küljes, valas krokodillipisaraid ning anus meeleheitlikult: “muusikatundi, veeeel!”. Ja veel midagi uut, õhtul laulis ta meile lahkelt, mis nemad seal tunnis laulsid või kuidas nemad seal plaksutasid. Marta sõnul ei tee nemad siiani muusikatunnis midagi erilist või isegi eriti midagi. Justkui olekski Etta selle tunniga seal rohkem teinud, kui Marta pooleteise aasta jooksul! Aga eks Marta pole ju kunagi reaalselt kohal ka. Tema on, nagu tavaliselt ikka, kusagil kosmoses.

Niisiis, Etta muusikastuudio karjäär algas väga ilusti ja pärast kahte esimest õnnestunud tundi on selge, et sel teisel korral nädalast, kus Ettal endal tundi pole, aga me seal Marta järgi ootame, on Etta tuju ikka äärmiselt kurb. Eile nuttis ta seal ikka nii haledalt,tema lihtsalt tahab minna laulma. Sama haledalt oma suure pettumuse nuttu nutab ta ka siis, kui Marta trenni läheb. Õnneks ei lähe enam kaua, Etta trenn algab juba sel nädalavahetusel ja ma väga loodan, et see läheb sama lihtsalt nagu muusikastuudioga.

Martal jällegi sai juba jalgpalli tutvustav trenniosa läbi ja hoolimata kohmakast(khm-khm) algusest, lõpuks talle seal väga meeldis. Kuigi jalgpall pole kindlasti talle liiga loomuomane mäng, tuli ta ikka ühel päeval koju ja oli kangesti uhke, et oli saanud mängus lüüa koguni ühe värava. Aga kõige rohkem tuleb talle isiklikus plaanis kasuks hoopis see, et ta sai sellest “siin pole ju ühtegi tüdrukut peale minu”-hirmust üle ja suutis nende rabelevate ja mis seal salata, ka veidi ülbavate kuttide seas, kenasti oma olemisega hakkama. Ja see on talle kindlasti ka kooliks hea ettevalmistus. Just eriti selle pagana sotsialiseerumise mõttes, mida ta nüüd lasteaias ju omandada ei saa, eksole. Aga seda vast ilma pideva stressita ja talle parajas koguses.

Tänasest algas ka uus ala akrobaatika. Treeneriks taas meesterahvas ja Marta ainuke tüdruk kambas. Vot see on nüüd kindlalt see koht, kus tema kenasti särada saab. Erinevalt jalgpallist selline kohe toimiv egoboosti koht, loodetavasti. Niipalju, kui ma akrobaatika nurgast mööda joostes nägin, siis seal sai ta täna ka kohe väga kenasti hakkama. Ise oli ta selle üle veel vaat, et kõige uhkem ja koju tagasisõidu ajal ei suutnud ta trennis tehtud treeneri komplimendi peale, et Marta on ainukesena normaalne, aga poistel oleks nagu sipelgad püksis, ikka veel naeru pidama. Ja treener ongi äge, hoiab neid rabelevaid kutte palju paremini ohjes, kui jalgpallis see ehk võimalik oli. Ning annab selgeid ja konkreetseid juhiseid. See sobib Martale eriti hästi. Akrobaatikast rääkimata!