Tuesday, January 6th, 2009
No ma ju näen, kuidas Marta on lasteaias tubli ja kuidas seal tema maailmapilt avardub. Ükspäev teatas ta mulle, et küünarnukke ei tohi laua peale panna ja eile teatas, et autotee peal sõidavad autod ja meie ei tohi autotee peal kõndida, sest muidu sõidab meile auto otsa. Aga üks aga on ikka selle juures ka. Nüüd peale pikka pühade- ja issi puhkuseaega läks kodune õhkkond ikka jube mõnusaks ja ülisõbralikuks küll. Kogu komplekt oli koos ja keegi ei läinud üksi tööle ära või poodi või kuhu iganes. Iegi Ettaga arstil käisime kõik koos. Taevas muidugi, ent ükspäev pidigi see jälle lõppema ja siis eile, juba esimesel õhtul peale lasteaeda, oli vingumise kuninganna taas tuhast tõusnud. Istub diivanil, pööritab silmi ja lihtsalt vingub - ving ving ving. Kuhjab kõik oma kolossaalsete mõõtudega mänguasjad keset tuba üheks Berliini müüriks ja siis tahab tugitooli läbi selle hunniku lohistada, aga huvitaval kombel ei mahu kuidagi. Ja siis seisab oma tugitooliga selle hunniku kõrval, käed rippus ja lihtsalt huilgab õhõõ-õhõõ-õhõõ. Sõnagi lausumata. Ja täpselt nagu mina lapsena, jumala eest ei ütle sõnagagi, mis viga või, et on abi vaja. Hakkan parem kohe lihtsalt üürgama. Rääkimata sellest, et ei pane ühe mänguasjaga mängimise järel seda teise mängu eest ära. Ja mina ütlen nüüd täpselt samamoodi nagu minu ema tookord mulle: “Palun ära unda, tee suu lahti ja räägi, mis mureks, ega ma hiromant pole!”.
Marta uus mäng on lasta mul joonistusmatile kirjutada issi, Etta, emme või Marta. Ja siis koos neid sõnu tähthaaval veerida ja kokku lugeda. Ja kui ma ütlen näiteks, et I-S-S-I on kokku issi, siis paneb Marta pihud kokku ja väidab, et kokku on hoopis niimoodi. Hoopiski.
Aga Ettal samal ajal on hullud lood. Nende kahe toreda nädalaga on ta vaid 170 grammi juurde võtnud ja arstitädi arvates on seda muidugi vähe. Aga, siin pole küsimuseks kas piima on, vaid ikka seesama Marta ja lasteaed. Kui ma alguses kuulsin ikka kõikide tohtrite suust, et no kas ma siis ei raatsi vanemat last lasteaiast koju jätta, et teine oleks ehk tervem. Siis no siin nüüd on see terve noor ja kodune vanem. Kirurgi pilku vajava uudismoodustise näos ja allergia vastu, julgen kahelda, et nende pakutud variant aitab. Mis sa siis sööd või magad või oled, kui üks kloun sulle kogu päeva pausita intensiivset kino ja tsirkust teeb. Muidugi ei võta Etta niimoodi kaalus juurde, ainult vaatab terved päevad õnnis naeratus näos ja silmad nagu tõllarattad andunult ja ainiti Martat. A lapsed peavad ju ikka sööma ja magama ja mõned lasteaias käima.
Seeeest öösel on kõik viks meil. Eriti täna. Marta magas kell 23. Etta ärkas kell 21 viimasest päevasest unest ja jäi veidi peale keskööd koos meiega ilusti magama. Ja kui ma hommikul iseenesest kell viis ikka veel ilma Ettata oma voodis ainult Pärtli kõrval ärkasin, olin hetkeks täitsa segaduses. Kas… meie korterisse on tunginud murdvargad, lasknud meile üles gaasi ja me nüüd terve suure perega magame, pead uimased otsas ja alumiselt korruselt on isegi kuusk samal ajal ära varastatud või on lapsed end hingetuks karjunud ja ikkagi üksteisele totaalselt otsa keernud, aga mina magan ja ei kuule midagi või magavad kõik lihtsalt täitsa tavalist õiglase und. Tulin üles ja olin tavapäraselt varahommikuselt paranoiline, vaatasin, et minu arvuti on endiselt laual ja kuusk oma kohapeal (vanarahvaski teab, et täna on viimane päev, kui kuusk võib püsti olla, aga meil sellise tempoga läheb see jaanilõkkeks otse üle). Siis tormasin edasi lastetuppa, kus Marta ei olnud ennast Ettale kaissu keeranud ning Etta magas ilusti oma kohal ja hingas. Siis läksin imestades oma voodisse tagasi, kust 1,5 tunni pärast äratas mind hoopis undav Marta. Ja Etta ikka magas. Ma ütlen, mul aegajalt läheb emotsionaalses plaanis täitsa segamini, et kumb neist vanem või noorem on. vahel tundub, et Martal vedas, et ta endale nüüd mõistliku ja tasakaaluka vanema noorema õe sai.
Ahsa, kus nüüd lobisesin. Lähen ajan Etta üles ja sunnin sööma. Lõpetan järsult Marta kahe lemmiksõnaga: hoopiski modi(loe: niimoodi)!
Wednesday, December 31st, 2008
Wednesday, December 31st, 2008
Tähendab. Kui ma täna korraks alt kiirelt midagi toomas käisin ja siis kiirelt üles tagasi jõudsin, vaatas Etta mind voodist nägu täis võidurõõmu, olles ise kõhuli oma vasaku käe otsas. Niisiis, Etta hakkas keerama napilt enne neljakuuseks saamist. Marta hakkas keerama täpselt neljakuuseks saamise päeval. Ja kui preili juba hoogu sattus, siis õhtul vannis, kui ta endale ise vett näkku pritsis, naeris ta elus esimest korda kõva häälega. Laginal!
Täna on küll selline tunne, et pange ometi aeg seisma. Etta ju alles sündis. Või tähendab, Marta ju alles sündis!
Tuesday, December 30th, 2008
No muidugi tundus jõuluvana Martale veel kahtlase tüübina. Hoolimata sellest, et must habe oli varjatud valge habemega ja igasmõttes esikingitus, punane tõukeratas, oli kaugele näha. Niisiis, luuletust Marta ei lugenud, isegi mitte ühtegi riimikest oma sajast luuletusest. Kuigi ta kogu hommiku kodus meile igast asendist demonstreeris, kuidas ta seda punase kuue ja saaniga tulevale jõuluvanale kindlalt teeb. Muidu käitus ta jõuluõhtul küll väga tublilt. Mis tähendab muidugi seda, et ta ei nõudnudki kogu aja kuskile mujale minemist. Nõudnud tungivalt ja kuni draamani. Tegelikult ongi Marta praegu üks suur rahulolematuse-kuninganna. Näiteks päev enne jõule käisime vanaema-vanaisa juures. Kui olime kõik tšikid lahti pakkinud, pakkis Marta ennast täiesti ise täies koosseisus õuevarustusse tagasi ja istus nii pea tunni esikus Etta turvatoolis. Aegajalt porisedes: “Lähme koju!”. Õhtupoole koju jõudes ei hakanud ta üldse ennast lahti riietamagi, rippus aga välisukse küljes ja palus vanaema juurde ja Hanna juurde ja Maido juurde. Muul vabal ajal tahab ta veel lasteaeda ja poodi ja Soome vanaema juurde, Anete poole, issi tööle, issi Volvosse, Karmeni poole. Aga kõiki neid soove ületab muidugi soov koju minna. Kuigi ta ongi kodus. Ühesõnaga - alati igale poole mujale. Vanaema-Tiina juba nentis, et vaata, ükspäev ta läheb, rahutu hing, ei-tea-kuhu seda ei-tea-mida otsima. Absoluutselt reaalne, tundub juba praegu. Ma kujutan ette, kuidas ta tahaks tulevikus sõita kuule ja valinud elukaaslaseks näiteks ühe Markustest, ripub peika ukselingi küljes ja soovib ikka vist hoopis Oliveri oma kallimaks. Etta on kindlasti Marta vastand. Ta on rahul sellega, mis on. Huvi ja suurt rõõmu pakub talle kõik, mis käes või vaateväljas. Ta teeb kindlasti abielludes hea diili ja sisustab maja ja teeb mehele süüa ja meile kalleid lapselapsi.
Minu viimane meeleheitlik aktsioon siin perepühade ja külaliste vahel Marta lõbustamiseks oli muidugi ka ette hukule määrtud ja pöördus fiaskoks jube enne, kui end autost välja pakitud saime. Tema ju tahab Etta kärusse. Hoopiski. Ja jõuluturult tahtis hoopiski pissile minna ja piparkoogi näitusel seisis liikumatult piparkoogist teerulli ees ning kannatas ära, kui issi talle teisi asju näidata üritas. Väljas söömas ei sobinud friikartulid, sest need olid juustukastmega samas kausis ja toidupoes ei olnud autokäru ja no sellest juba sai räägitud, et kodust on Martal tingimata vaja näiteks koju minemist nõuda. Poleks pidanud sel kaunil päeval kodust välja minemagi. Järgmisel päeval tõestas Marta mulle veel, et kõik, mis talle tegelikult vaja, on ratastega esemed ja muu sellega seotud. Siinjuures tervitame jõuluvana Austraaliast. Marta magas teist ööd Opel padja all. Pärast talle organiseeritud koguperepäeva oli ta hoopis elu õnnelik siis, kui issi temaga autopesulas käis. Koju jõudes äratas ta mu esimese asjana üles ja rääkis ja rääkis, endal hing erutusest kinni, kuidas tuli vaht ja siis tuli seep ja siis tuli vihma ja siis tuli föön ka ja tuli oli punane ja siis oli roheline ja muidugi ei olnud see üldse hirmus. Äkki olekski lahenduskes elu ratastel.
Ja ma panen lapsed siia teile tulevikuks kirja. Kui muidu on meie issi ikka äärmiselt tasakaalukas ja rahulik ja vaikne ja väärikas ja mis peamine - seadusekuulekas, siis eile õhtul pihtis ta mulle isegi, et autoroolis on ta ikka jõmm, mis jõmm.
Monday, December 29th, 2008
Ma muidu eriti selliseid rumalusi ei tee, aga kehva tervis ja pühad ja kasvav vanus… Ühesõnaga jõin ära õhtupoole ühe mõnusa külma coca-cola. Ja oligi käes. Kell pool üks öösel kilkas Etta oma parimaid kilkeid, endal silmad kilavad peas. Nagu meelemürkide lao öövaht. Lisaks teravad küüned. No teate küll, need, mis täna on juba piisavalt valusad, aga vara lõigata. Hea kombinatsioon igatahes, issi nina sai ilusti veriseks kriimustatud. Ma enam iial coca-colat ei joo! Ise juba täiskasvanud inimene, kahe lapse ema!
Wednesday, December 24th, 2008
Marta teab kindlalt, et homme õtul lähme tädi Marika juurde ja sinna tuleb jõuluvana ka. Luuletused on ka peas. No tal on neid umbes sada tükki peas. Täitsa põnev, kas ta siis pärisolukorras mõne ikka ette ka loeb? Ma olen kuulnud, et sellel mehel, kellel juba ammu jõuluvana kuub ostetud, on ootused kõrgel! Kõike seda aga juba homme… Sellel aastal on kuidagi tunnet ja ootusärevust ja kuusk sai ka jube ilus. Mõnusmõnus.
Meie soovime kõigile piparkoogilõhnalisi ja erilisi jõule!
Sunday, December 21st, 2008
Ettaga on mõneti nii palju lihtsam. Ta on huvitatud ja rõõmus ja motiveerib sind temaga tegelema ja sõber olema. Marta otsib praegu kõiges konflikti. Marta ainuke sõber on issi ja viimane on enda pühaks kohuseks siis tema sõdu maailmaga talle sõbraks olemise ja vannitamisega kompenseerida. Nii ongi mõnes mõttes meil lapsed praegu ära jaotatud. Üks emale ja teine isale.
Samas tahtmatult on Etta mulle juba praegu nii palju muret valmistanud. Viimaselt arstivisiidilt tulime hea mitme saatekirjaga. Ja allergia, kerge küll, on muidugi jumal-teab-millest.
Üleeile õppis Etta suuga puristamise ära. Nüüd ta muudkui puristab ja ilastab ju nii veel rohkem ja närib kõike, mida kätte saab. Eriti muidugi oma käsi. Lutiga on nii nagu ma kahtlustasin. Seisab riiulis. Hoian praegu hinge kinni, et ta oma kätenärimise käigus pöialt imema ei hakka. Siis pole tal minu ja luti eest pääsu.
Marta ütleb juba mitmendat päeva, et “Toomas on kummut” ja naerab ennast sellepeale hingetuks. Muidu aga pidavat olema nii, et issi on kook, Marta on piparkook, Etta on kartul ja emme on liha. Või, et Etta on emme, tema ise on issi, issi on Etta ja mina olen Marta. Variatsioonidega. Sellised mõttemängud.
Tuesday, December 16th, 2008
Aegajalt tuleb Martal peale suur tuhin lauda koristada. Toob esikust kühvli ja harja ja teatab: “Koristan selle lauda ära”.
12.detsembril Etta näidud :: 5,7 kg :: 62 cm
Wednesday, December 10th, 2008
Martal on praegu kõik segamini. Pigistab endale pidevalt Etta riideid selga ja siis väidab: “Emme vaata, mina olen Etta!”. Hädas kordab lõputult: “Emme Pärtel, palun aita!”. Kui tahab mängida, kutsub: “Issi Maris, tule üles. Tule mängima!”. Küsimusele, kui vana Marta on, vastab: “Vana Marta on pool 11″. Banaan on babaan ja tagasi on kadasi. S ja R tähti sõnades pole. Peaaegu kolmese kohta pobiseb ja laliseb ikka täitsa palju. Vahel ei saa kohe mitte midagi aru. Vahel saan meloodia järgi aru, mis pobiseb. Ja Ettaga peab pikad dialoogid Etta keeles maha. Etta muidugi rõõmustab, sest no kaua sa ikka kuulad, kuidas kõik vanainimesed sind vaadates “Mis sa teed seal?” küsivad või muudkui “Kuku” korrutavad.
Muidu on nii, et Marta saab kohe terveks ja meie Ettaga oleme haiged. Mina muidugi eriti, no nii niru on olla. Ainult Martaga sai veel normaalselt haige olla, diivanilt pikali vaikseid mänge mängida ja vahel harva teletupsudele toetuda. Aga nüüd on elu ikka nii teenindav sektor, et jube. Ja parem ongi, kui kuskile pikali ei jää, sest siis on oht, et jään kohe täitsa magama. Ja siis on Marta sekundiga Ettal kukil. Tegelikult ma saan aru küll, kuidas need lapsed pesumasinatesse jäävad vms. Ühel lõunal siin ma just mõtlesin, et ühe kolme poega omava härra sõnad “Lasteaed aitab!”, on ikka sulakuld. Seda mõtlesin siis hetkel, kui peale nagunii intensiivset hommikut, Etta beebikõõma shampooni 5 minutise toimeaja kestel, suutis Marta tuua alumiselt korruselt üles kõige ebastabiilsema auto, ronida selle otsa, et kummuti pealt kätte saada sinna spetsiaalselt tema eest ära pandud vannivahu, selle endale voodisse ja suhu kallata ja siis olukorra tõsidusest või siis pigem ebameeldivusest aru saanuna põhimõtteliselt hüsteeriliselt ja vahutava suuga minult abi palus…
Õnneks on Martal sagenenud ka hellushood, kus ta mind musitamas ja kallistamas käib. Muidu ei peaks ma seda praegust piiride kompamise perioodi vist üldse vastu. Ta on ikka maru huvitav frukt!
Pärnus Anetega.
Friday, November 28th, 2008
Aegajalt tuleb Marta Etta juurde ja ütleb:
“Vastik!! Etta on täitsa pahaks läinud.”
