Wednesday, July 1st, 2009

Tim Thaler surfilaudadega toolidega (esikoht laagris puhkajate arvestuses)

Jens pakib kola, Etta ootab lainet.

Martat surfitemaatika ei paelunud.

Monday, June 29th, 2009

Marta ongi juba täitsa suur tüdruk. Hommikul siin ärkab ta, käib ise pissil ja läheb kohe õue. Otsib oma kõige suurema sõbra vanaisa üles ja isetehtud laulukesi lauldes jälitab teda truult kogu päeva. Aegajalt näen akna alt möödumas kõige suurema pikkusevahega tandemit, ikka pikk vanaisa ees ja lühike Marta järel. Vahepeal vaatavad, kas peenral on uusi maasikaid valmis saanud või korjavad rediseid. Nad on siin niimoodi ehitanud valmis uue redeli katusele, pannud õunapuudele tuhka ja neid väetanud. Ülejäänud aja ehitavad aeda. Vanaisa “arvutitöö” ajal mängib ta vaikselt liivakastis või võtab saunast välja terrassile mänguauto, gaasilambi, veepudeli ja suure rauast käsipumba ja teeb “tööd” nagu ta ise uhkelt väidab. Õhtuti ta palub vanaisal diivanil istuda veidi edasi, ronib mõne vanaema aiaraamatuga tema kõrvale ja loeb talle tähti ning vaatavad pilte. Kui raamat läbi, hüppab Marta veel lahkelt mõned korrad diivani käetoelt diivanil pikutavale vanaisale otsa. Kolm aastat ja viis kuud ning Marta kõik hirmud ja barjäärid vanaisaga suhtlemisel on ületatud. Ongi läinud nii nagu Pärtel juba ammu julges väita, et pangu me kõik tähele, kolmeaastaselt on Marta just vanaisaga kõige suurem sõber. Ja Marta jutud on praegu väga toredad ja keelevääratused muidugi eriti. Eile palus ta mul “küpsetada” sauna ja uuris, et kui palju “imiseid” (loe:inimesi) sinna laulupeole ikka tuleb. Veel vahetab ta teatud sõnades süstemaatiliselt ära s-tähe kõrval asetseva kaashäälikuga. Nii räägib ta meile “nostust” (notsust) ja “kustast” (kutsast) ja “sääksedest” (sääskedest) ning lõppude lõpuks ei “oksa” ta üldse ju rääkida, sest tema on ju ka Etta. Ning sandaale nimetab ta täiesti järjekindlalt, hoolimata sellest, et ta teab, et need on sandaalid, hoopis pedaalideks. Kui loogiline!

Etta seevastu võib juba praegu, kohe kümnekuusena, olla vabalt vanaisa süles ja naeratada talle alati, kui vanaisa tema poole pöördub. Etta ongi ikka jätkuvalt väiksest Martast täiesti teistmoodi laps. Vahel on kohe rasku uskuda, et nad ühest perest pärit on. Ta saab endaga väga hästi hakkama, leiab endale tegevust, teda huvitab kõik ümbritsev. Ta on vaimustunud Martast ja imiteerib teda kõiges. Siin Topul värskes õhus on ta veel söömagi hakanud. Temaga on kindel minna ükskõik kuhu, tema ei pirtsuta. Seejuures väljas tavaliselt pean ma muretseva Martaga alati palju rohkem tegelema, justnagu oleks tema see väiksem ja abitum. Etta vaatab olukorda tavaliselt uudishimulikult ja kannatlikult pealt ning roomab edasi uute väljakutseteni. Samas pole ta muidugi kaugeltki mingi pehme ja leebe tüüp. Ta annab väga valjuhäälselt ja kindlameelselt teada, kui ta ei küüni mõne asjani, mida ta pole varem näiteks näinud või katsunud või maitsnud. Viimane on eriti raske katsumus mulle, sest loomulikult olen ma nõrk ja kui mu muidu söögistreiki pidav alakaaluline bebé tahab koos teistega näiteks grillitud kana süüa, siis kuidas ma teda keelan, ah? Ja muidugi kõiksugu ronimised… Teda ei maksa hetkekski silma alt lasta, siis on ta kohe siin Topul ühte madalasse tugitooli või kartlikoorimise tumbale roninud (kust ta alla muidugi tulla ei oska) või tühjendab vanaisa kosmeetikakotti või prügikasti, lahtisest toauksest roomab ta samuti kohe välja ning suundub saunaeesruumi. Ja kõige lahedam on Etta väga selge suhtlemisviis. Ta osutab kõige poole lihtsalt näpuga. Tahan ka seda süüa, mida Marta sööb, lähme sinnpoole või Martale järele, vaata lind või koer. Hädas olles ütleb emme ja puu kohta ütleb puu. KÕik on selgemast selgem.

Ja muidu on meil siin Topul ikka endiselt täielik taevas. Kuigi mida rohkem me siin maal (nagu Marta käega üle krundi viibates ütleb: “Emme, see siin on minu maa!”) vaikselt oma päevi veedame, seda raskem tal siit tsivilisatsiooni sõita on. Eelmisel nädalavahetusel külastasime Haapsalu 730 sünnipäeva raames toimunud laata, kus ei kõlvand talle ei friikartulid, ei linnuse mänguväljak, rääkimata teistest lastest, kes temaga koos karussellil sõitsid. Ma ei tea mis saab, kui ta siis järgmisel nädalavahetusel näeb, kui palju neid “imiseid” sinna laulupeole ikkagi tuleb.

Ja no puukidega olen ma püsti hädas. Tänase päeva seisuga on skoorid järgmised: vanurid 0, Etta 1 ja Marta “puugimagnet” Emilie 5. Täna määrin ma ta kohe hommikul küüslaugu ja puugitõrjega kokku. Marta põõsastesse onnide ehitamise komme mind puugifoobikut siin muidugi suurt ei aita. Seega lisaks veel puugikontroll iga kolme tunni tagant.

Ah jah, ma ärkasin täna varahommikul koos tööle mineva issiga, muidu raiskan ilusa suve magamisele ära. Eile hommikul, kui jalaga magamistoa ukse avasime ja voodist vanaisa tervitasime, ei saanud ma ta meie pärast muretsemise põhjustest aru enne, kui ta teatas, et kell saab viie pärast üks.

Thursday, June 25th, 2009

Jaanilaupäeva hommikul suutsin ma enda hallid rakud ikkagi lõpuks kokku võtta ja otsustada, mida selle valge ööga peale hakata. Otsustasime siis teha ikkagi lastele õudu ja läbida pisut Eestit risti ehk jõuda veidi üle kolme tunniga Topult Sallasse. Ja no teate, mulle, kui värske autoomaniku prouale, tuli nüüd kaart süles kõrvalistmel istudes ikka eriti teravalt kohale, et vaat Tallinnast saad sa otse igalepoole, aga kui sa pead sõitma, laias laastus, Haapsalust Jõgevale, siis see teekond sarnaneb suuresti purjetamise stiilis sikk-sakki sõites kogu aja sihtpunktist diagonaalis möödapanekut. Sallas, Mardi ja Pireti juures, oli muidugi äge. Kui emme ja issi veel noored olid ja kurameerisid, siis sai ikka Sallas Jaaniõhtuid veeta ja Salla Ohvrikivilt kõkutades alla lasta. Nüüd siis üle nelja aasta olin nende “viljadega” ehk Marta ja Ettaga seal tagasi. Päris maaelu, päris Jaaniõhtu meeleolu.

Pärt-Jaagu peremees ja Etta

Päris ööseks läksin mina lastega Jõgevale vanavanaema Juta juurde. Viimasel ajal ja eriti nüüd enda vanaema juures jäi mulle eriti silma, et kui suur laps Marta tegelikult juba on. Ja vaadates teda tuleb mulle kõik meelde. Kuidas ma täpselt sealsamas vanaema juures upitasin vetsu ust lahti ja vaatasin aknalaual aknast välja ja kõik need mustrid tapeedis ja valgused praokil ustest. Isegi kõik need lõhnad, teelusikad jne jne… Ja ma vaatan, kui mugavalt Marta seal ennast tunneb ja kuidas ta alateadlikult istub Jõgeva-vanavanaema vastu. Need tunded on nii veidrad. Ma tunnen seda, mida ma näen Martat tegemas. See on midagi väga võimast. See ongi ajarännak. Ja siis tuled sa reaalsusesse tagasi, kui selgub kaalul, et 16 kilo kaalub siiski Marta ja mina ikkagi tunduvalt rohkem, jõe ääres pingil istudes märkan kaugemalt lähenemas Pärtlit ja lahkudes oma vanaema kallistades tunnen, et ma olen temast pikem.

Marta ja vanavanaema Juta

Ja tagasitulles me leidsime ikkagi teravamaid elamusi pakkuva Raikküla-Liismetsa tee ka üles. Ja selle tee lõpus ühe talu hoovist elutoa ukse ja kapsamaa vahelt risti üle sõites oli meil linnainimeselikult imelik olla, aga perenaine kapsamaal ei näinud üllatuvat. Ju on seal tihti kohata ohmaneid, kes viitsivad, eesmärgiga lõigata paarkümmend kilomeetrit ning vältida Raplat, läbida umbes viis kilomeetrit künklikku metsateed ja ületada puudelt teele murdunud oksi enne nende õue läbimist.

Topule jõudes oli tätsa kojujõudmise tunne. Marta esimene mõte oli minna ja kontrollida, kas maasikad on kasvanud suuremaks ja läinud punaseks. Nii teeb ta siin muidugi igal hommikul ja veel paar korda päeva jooksul. Täna aga, minu suureks üllatuseks, saigi Marta selle suve esimesed kolm Topu maasikat. Miski ütleb, et pole kaugel hetk, kui lähme merre ujuma.
Suvi, täiega!

Wednesday, June 17th, 2009

Eile sai üle pika aja kokku kuulus kolmik Kusti-Karmen-Marta ning külastasid kohalikku loomaaeda. Martale meeldis loomaaias kõige rohkem olla troopikamajas, sinna nõudis ta veel õhtulgi tagasi. Suur oli ka tema imestus, et meil siin on hoopis must jääkaru. See-eest üldiselt tema suur lemmik valge jääkaru jättis ta seekord võrdlemisi külmaks. Kahtlustan põhjust, et neid polnud rohkem kui üks ning nad ei hullanud vees, nii nagu seda tema lemmikud Kopenhaageni loomaaia jääkarud tegid. Ja kui ülejäänud ohtlikke, näiteks marabu ja alligaator, ja ka ohutuid, näiteks kalapoeg Nemo, loomi jätsid meie kirjult riietatud lapsed (herr Turovski oleks ilmselgelt meiega pahandanud) võrdlemisi ükskõikseteks, siis leopardid olid silmnähtavalt häiritud ja võtsid klaasi taga üksteise võidu ja lapsi teraselt jälgides sisse hirmuäratavaid poose.

Finding Nemo

Must jääkaru muidugi…

ja valge jääkaru.

Üks leopard, üks Ede, kaks Ettat

Z - Etta Lin, Gustav; O - Karmen; O - Marta

Tuesday, June 16th, 2009

Nüüd tuleb klassikaline “mina olin siin” ja “millist jogurtit ma täna hommikul sõin” postitus. Sest suve aeg on tegude aeg ja polegi pikemat juttu. Ja kui Gustavi ja Etta ema eile kirjutas, et talle jääb sageli mulje, et meie elu on siin üks suur hädaorg ja õuduste pood, siis nii hull see asi meil ikka ka pole. Niisiis.

Pärast Kopenhaagenit kimasime kohe tagasi Topule suvitama ja ma sain elus esimest korda olla lastega täitsa üksi, ütleme siis nii, et mitte korterelamus. Ja õhtul, niipea, kui laste kära vaibus, siis oligi minul, üdini linnainimesel, seal täiesti kõhe olla. No ma tean küll, et see pole ju seal kaugeltki mingi üksik talu paksu metsa sees, aga siiski. Sain veelkord kinnitust, et eramaja elanikuks ma ei kõlba (no või kui see eramaja just väga keset mõnda kesklinna ei juhtu asuma). Aga kui õhtul ilmutas mu kujutlusvõime mulle elavalt erinevaid variatsioone raevukate muruniidukivaraste ainetel, siis päeval oli meil seal ikka supertore olla!

Siis tulimegi linna, ütleme siis nii, et Marta ja Etta isa tädi juubelile.

Möödunud teisipäeval käisime aga lennujaamas ja saime endale tervelt viieks nädalaks tädi Liisa. Marta teadis teoorias viimase detailini, et sõidame lennujaama vastu Austraaliast tulevale tädi Liisale ja mingil hetkel tunduski, et ta on reaalselt elevil. Aga lõpuks teel sinna tõmbus ta endasse ja nii ta jäigi, ei nõustunud ta  ütlema tere ega õigupoolest kauaoodatud tädi poole õieti vaatamagi. Seda isegi hoolimata kingituseks toodud suurest ja ilusast pulgakommist! Järgmisel päeval saatsime issi vahelduseks Barcelonasse ja siis tädi Liisa külla saabudes oli Marta juba õnneks täitsa omas mahlas. Õhtul, kui tädi Liisa ära koju läks, või siis pigem oma Tallinna superstaari elu elama suundus, teatas Marta mulle siiski uhkelt: “Aga täna ma ei kartnudki tädi Liisat ja ma ei hakanudki nutma! Marta oli nii tubli tüdruk!”.

Reedel käisime me viimaseid päevi rasedaelu nautiva Liisiga Gustavi ja Etta juures. (Pilte ja juttu ka Romilt ja Edelt) Kohe kokkusaamise alguses õnnestus mul Martale totaalselt arutult järele anda ja talle teha kiigul nõudmistele vastav hoog. Nõudmised muidugi ületasid võimekuse piiri ja nii lahkuski Marta ürituselt ühe suure ja uhke sinikaga põsel. Kuid see polnud sellelt päevalt kõik. Edasi juhtis meid päevakava naabri-Hanna sünnipäeva järelpeole. Me suudame miskipärast alati Hanna õigel sünnipäeval terve perega kusagil riigist ära olla. Hanna juures siis avastasid taibukad tüdrukud mingil hetkel, et lisaks plasteliinide muljumisele jalgadega püsti diivanilaual, võiks veel võidu diivanilt kükakil pea ees põrandal olevale hernekotile hüpata. See idee pidigi lõppema nii nagu aimata võiks. Marta hüppas kotist mööda, otse otsmikuga vastu põrandat. Eile komendeeringust saabunud issile suutsin üle anda totaalselt sinise näoga tütarlapse.

Etta kahtleb Hanna kassis.

Pühapäeval käisime veel sünnipäeval Maido 4.
Ja tädi Liisa sünnipäeval.

Nende intensiivsete päevade elamusi üritasin ma järjekindlalt muide kuulsa “stressi ja pingeid maandava enne magamamineku vanniga” siis maandada. Aga nüüd, just ühest sellisest vannitamisest ikka täiesti kurnatuna, pean ma tunnistama, et siin on Edel ehk väheke õiguski. Need lapsed pole päris tavalise nõuande järgi head lapsed. Ma kadedusega vaatan ja loen, kuidas Gustav ja Etta koos rahulikult vannis käivad. Meil on see üritus üks hullem trall ja tagaajamine. Tüübid tormavad vannis neljakäpakil ja kahel jalal ringi nii vee peal kui vee all või pritsivad üksteist nii, et loomulikult terve vannituba ujub. Kõige selle juures peab vaatama, et kui nad vanni laugjamast otsast ennast kõhuli jalad ees justkui liumäest alla vette libistavad, et nad siis üksteist jalust ei niidaks ja ära ei upuks. Ja no seesugune “maandav vann” ei maanda muidugi mitte kedagi. Ei meid ega lapsi. Ja vannist väljudes ei taha see mürgel eriti lihtsalt raugeda ka. Eile hingeldas vannist välja tõstetud Etta nagu imemees Kanter pärast maailmarekordi sooritamist ja Marta teatas küsimusele, kas oled valmis, et ei, tal on veel kondid pesemata.

Mõnus Elu!

Thursday, June 11th, 2009

Täna teatas mulle Marta, et Etta on vana iminene ja tema on robot. Muidu on Marta viimasel ajal koguaeg Etta. Roomab mööda tube ringi ning laliseb või lausa tuleb roomab minu jalgade juurde ja hakkab pudikeeles hädaldama. Vahel see kohe teeb mind täitsa nõutuks, sest ta loomulikult teeb seda hetkedel, kui Etta mõne murega on just samamoodi minu juurde roomanud ja vajab tegelemist. Ning on selge, et Marta peab oma korda veidi ootama. Kui palju ma ka teadlikult ei püüa Martat Martana innustada ja talle teadlikult tähelepanu pöörata on ju selge, et Etta eest tehakse praegu veel ära rohkem ja justnimelt iseenesestmõistetavana rohkem. Kantakse kätel, eksole. Aga eks see käitumine on ootuspärane, küllap ta peab selle lihtsalt oma süsteemist välja saama. Ma isegi imestan, et see alles nüüd on tulnud. Võimalik, et kui ta nüüd pole juba mõnda aega lasteaias käinud, siis ta näeb, kui palju selle Ettaga veel tegelema peab ja kui palju ta siin päeval vahel rinnal tukkuda tahab. Eks see teeb muidugi kadedaks, liiatigi kui endal pole nii huvitav olla, kui lasteaias. Siis ülejäänud suurema osa ajast on Marta lihtsalt väga resoluute ja isepäine tüüp. Kui temalt midagi paluda, siis on vastus alati kindlalt - ei. Või noh, väljaarvatud muidugi küsimused, mis sisaldavad sõna komm või muud magusamat kraami. “Aga miks ma pean õue minnes saapad jalga panema?” või “Emme, aga ma ju ei soovi kõiki riiulist välja kistud raamatuid tagasi panna!” või “Aga ma ju tahan Ettale haiget teha!”. Samas, kui tal tuleb tuju peale, siis on ta äärmiselt armas ja isegi liiga täiskasvanulikult lahe. Täna näiteks koristas terve toa ise ära, tuli ütles mulle: “Emme, aga mina armastan ju sind nii palju!” ja teatas, et nüüd lähmegi vanni ja magama.

Etta on seevastu täpselt selline laps nagu ma ühte väikest last ja beebit ette olen kujutanud. Täiesti erinev kunagisest Martast. Ta on koguaeg äärmiselt heatujuline ja üllatavalt arusaadav. Ta on koguaeg põnevil ja valmis toimetama, uusi asju leidma ja neid lutsutama ning oma füüsilisi võimeid proovile panemas. Kui Marta pigem ei proovinud vaid ootas, kuni ta kindlalt õnnestub, siis Ettaga on täpselt vastupidi. Ta proovib kohe ja väga sageli saabuvad õnnestunud tulemused ootamatult ning palju kiiremini kui võiks arvata. Temaga peab olema valmis kõigeks, sekund kulub selleks, et ronida trepist üles või kasutada juhust, kus Marta tumba abil saab ronida diivanilauale või kasvõi veidi ebaõnnestunumalt näiteks peadpidi jalad taeva poole mänguasjade kasti totaalselt kinni jääda. Hoolimata sellest, et Etta on väga tubli omaette tegutseja, siis peab teda lihtsalt koguaeg jälgima. Ja see on pagana palju energiat nõudev tegevus. Aga loomulikult teeb Etta kõiki neid asju tugevalt Marta eeskujul. Ning ebaõnnestumised ei pahanda teda reeglina üldse. Samuti väljendab Etta ennast täiesti selgelt ja arusaadavalt. Kui on vaja midagi ikka enda kätte saada, siis kriiskab ta end resoluutselt eduni. Siis ilmselt teadmatult, kuid siiski kahtlaselt järjekindlalt ütleb Etta kriisiolukordades: “Emme” ning mängides võtab ta minu käe, paneb mulle mõne mänguasja pihku ja ütleb: “Aitäh”. Söömise ajal raputab Etta iga ampsu juures eitavalt pead, ent hoolimata sellest sööb viimasel ajal täitsa tublisti. Ja muidugi suurim edusamm, umbes nädal tagasi unustas ta ennast esimest korda iseseisvalt ilma tugedeta püsti seisma.

Mul on nii lahedad lapsed.

Sunday, June 7th, 2009

Kopenhaagen on lihtsalt imeline. Täpselt nagu kaks aastat tagasi, nii ka seekord. Inimesed, pargid, atmosfäär, linn, see müstiline miski…

Etta üllatas mind heas mõttes. Kuna ta polnud viimasel ajal saanud teatud põhjustel eriti palju väljas käia, siis oli kõige suurem küsimärk, et kuidas väike preili lepib kärus või kandelinas. Ettal oli aga kogu aeg nii huvitav, et ta ei lasknud millelgi ennast häirida. Ei kandelinas ega vankris. Linas sai ta kohe esimesel päeval loomaaias käigu ajal veeta pika lõunaune. Nüüd sain küll Etta kerge kaalu üle rohkem kui õnnelik olla. Ja kuigi võiks arvata, et seesugused laste atribuudid on Taanis, peaaegu ökomaal, täiesti tavapärased nähtused, siis nii see ei ole. Mind uuriti ja kommenteeriti üsna avalikult kogu aeg, justkui oleks ise olnud seljas rippuvate pärdikutega paavian. Sealtsamast loomaaiast.

Martal olid Kopenhaageni suhtes muidugi ootused äärmiselt kõrged ja ma usun, et enamus neist said ka oma väärilise tasu. Hoolimata sellest, et ta kohapeal muidugi kõigesse suhteliselt külmalt ja kõrgilt suhtus. Eks ta käibki igalpool selline nägu peas ringi, et no taevas hoia, miks te mind ometi olete siia toonud? Botaanika aias pidin uudishimulikke Briti prouasid lohutama, et ei ta pole kindlasti hiljaaegu ärganud, vaid ta ongi juba kolm aastat selline olnud. Samas tõestuseks, et ta selle maailma-blokeerimise-näitlemise ajal veidi ikka toimuvat jälgib ka, on kasvõi eilne soov, et ma talle toitu kinniteibitud pappkastist serveeriksin. Just nagu lasteloomaaias põrsastele, põnevuse ja mängu mõttes siis, kõike paremat serveeriti.

Loomaaed on muidugi vägev, kuigi isegi kopenhaagenlaste endi arvates kallis. Samas pole mul mitte midagi selle vastu, kui loomaaias tekib tunne, et jalutad loomadega pargis, mitte loomadega täidetud puuride vahel. Kuigi puurist puurini jalutades kuluks muidugi tunduvalt vähem jalavaeva. Eriti, kui sul järeltulev põlv kaenlas ripub.

Botaanika aed oli Soome vanaema It’s a must ja minule ootamatult positiivne üllatus. Issi Carlsbergi muuseumisse minekust üdini solvunud Martat ei suutnud esialgu üles sulatada isegi mitte tiigis ujuv kilpkonn. Kuid palmimaja kolmas, ühtlasi keskmine ja kõige kõrgem saal, üllatas suurelt. Keerdtreppidest palmimaja lae alla palmide latvasid vaatama ronides läks minul kõhust ikka täitsa õõnsaks. Sellist tunnet ei pruugi täiskasvanu tänapäeval naljalt isegi lunapargis kalli raha eest saada. Aga Marta oli seal üleval järsku nagu kala vees, igasugune mossitamine ununes ja nii pidi veidi riskialtim vanaema temaga seal lae all veel teisegi tiirugi tegema.

Päevased pikad matkad saime lastele kompenseerida meie öömaja hurmavas sisehoovis. Omaniku sõnul üks väheseid Kopenhaageni vanalinnas. Kiikude, mängu piraadilaeva, liivakasti ja mänguköögiga. Seal saime siis magamaminekuni Marta serveeritud liivasuppi ja liivateed sidruniga süüa-juua.

Ning kui Marta oma kinnise oleku ja ilmselt rohkem Taani lapse väljanägemisega, kui pooled Taani lapsed ise, suurt tähelepanu üldiselt ei ärata, siis Ettaga oli lugu hoopis teine. Üks Taani noormees küsis lausa luba Ettat pildistada ja Jaapani turistid tahtsid tal igal sammul põski küljest näpistada.
Ma pean tunnistama, kui ma peaksin valima, et kus peale Tallinna võiks veel terves maailmas elada, siis oleks minu jaoks see koht kindlalt Kopenhaagen.

*Marta keeles Kopenhaagenis

Loomaaias

Vana elevandimaja

Marta lemmik valge jääkaru…

…ja pruun jääkaru

Botaanika aed

Kohvitante Kopenhaageni kohvikus

Hoovis pesupäev

Nyhavn

Kopenhaageni Ooperimaja

Amalienborgiloss ja vahtkonnavahetus

Marmorkirik

Rosenborgi loss ja lossipark

Friday, June 5th, 2009

Nüüd juba kaks nädalat tagasi reedel, neli päeva enne pikalt planeeritud väljasõitu, jäi Etta l-o-o-m-u-l-i-k-u-l-t palavikku ja me tegime impulss-otsuse sõita Topule. Kaotada polnud enam midagi, paraneda või jääda veel haigemaks. Aga Topule saime esimest korda sellel aastal, niisiis suvilahooaja avapauk. Õitsvate toomingatega muideks, ma pole siia varem sellisel ajal sattunudki. Nii vara kevadel siis. Alati veidi hiljem, kui kõik on juba suverohelisem ja lopsakam. Marta müttas terve nädalavahetuse vanaemaga kiviktaimlates, hoidis silma peal, kuidas vanaema lilli istutas ja jättis kõik vanaema poolt räägitud aianduse põhitõed ja lood looduse seaduspärasustest ilusti meelde. Õhtul näitas meile oma kätega siledaks patsutatud pihusuuruseid mullamättaid ja teatas: “Näete, mina tegin tööd. Tööajal tegin sellist tööd!” Etta sõi nurmenukke ja margariitasid.

Wednesday, May 20th, 2009

Igal hommikul, kui ma ülikanget ja tulikuuma kohvi joon, pean võitlema samal ajal kohvitassi ja minu nina vahel vehkleva suure supilusikaga. Tere, minu nimi on Maris, ma olen kolmeaastase kohvisõltlase ema.

Saturday, May 16th, 2009

Selle nädala alguses sai Etta terveks. Täna jäime kõik jälle haigeks.     Kõik neli. See on lihtsalt ebareaalne.

Aga kui armsalt need lapsed selles vanuses magavad! Kas pole…
Magav Etta (8kuune)

Ja nii magas Marta (1aastane)