Saturday, April 21st, 2012

Ja siis, samuti kohe uue aasta alguses, läks Marta eelkooli.
Tegelikult tahtsin ma ta muidugi registreerida sügisest käima ja hakkasin aegsasti asja uurima, aga läks juhuslikult hoopis nii, et saime kohe aasta algusest selle poolaasta poolepealt proovida. Ja ma isegi mõtlesin, et see on hea. Eelkõige siis Marta seniseid raskeid algusi silmas pidades. Nagu lasteaed ja kasvõi sügisene jalgpallitrenn. Et nii jõuabki ta parasjagu pool aastat harjuda ja sügisel siis juba õppimisega ka tegeleda.

Marta lasteaiast ära võtmisega võtsin ju samal ajal endale hoopis suurema vastutuse. Et kuidas Martat kooliks ette valmistada? Teistel temavanustel lastel ju lasteaias juba ammu regulaarne töö käib. Meile Martaga muidugi meeldib väga siin kodus meisterdada ja joonistada ja kleepida ja õhtul enne magamaminekut on eriliseks maiuspalaks arvutustehete ja tekstülesannete lahendamine. Aga ma siiki pole pedagoog, vaid lisaks Martale veel kahe väikelapse ema. Ja mida aeg edasi, võtavad Etta ja Pärl järjest enam oma aja ja üha raskem on saada klappima hetked, kus mul oleks aega ainult Martale keskenduda ja samal ajal ka Martal soov maailma asju arutada. Samuti puudub mul Marta vanuste lastega võrdlemise võimalus ja see Loone Otsa raamat ajab ju tugevamagi lapsevanema probleemideta närvi. Noh ja Marta kojujäämise juurde jäi ju toona ka mõte, et siis vähemalt aasta enne kooli peaks ikka ehk lasteaeda minema. Ja vahepeal hakkas see mõte mulle järjest vähem meeldima. Esiteks, pannes pingeritta muusikastuudio, trenn ja lasteaed, tundus mulle neist lasteaed ikkagi kõige vähem kooliks ettevalmistav kogemus. Selles mõttes, et viimases tuleb ikka kohanemisel ka palju muuga tegeleda. Ja kas see ikka koolis uut kohanemist nii väga maandab? Selles mõttes tundus mulle eelkool palju efektiivsema variandina kooliga harjumisel. Liiatigi oli lasteaed ka Marta isiklikus pingereas kõige viimane koht. Ta on juba suur ja mõistlik tüdruk, temaga saab sellistel teemadel, ja teda mõjutamata, argumenteerida küll. Ja pärast esimest tundi koju sõites, kuulasin ma suure hämmelduse ja imetlusega pealt Marta järgmist sisekaemust: “Mulle väga meeldis seal koolis! Seal olid nii toredad lapsed, poisid üldse ei kakle, nii nagu trennis. Ja õpetaja tegi nii palju nalja! Mulle meeldib nii palju rohkem, sest kui ma peaksin minema lasteaeda, siis ei saa ma üldse nii palju kodus Etta ja Pärliga mängida. Aga ma väga tahan nendega ka kodus olla.” Sellega oligi kõik öeldud.

Ja tõesti, esimesel päeval Marta kõrval koolipingis istudes, ma lihtsalt ainult imestasin! Kui tore õhkkond, kui tore õpetaja! Kui toredad ülesanded, see kõik inspireeris ka mind väga! Kuidas nii mõndagi asja Martale ka kodus paremini seletada, kuidas mõnest koerasabast üle saada. Aga mitte kõik ei olnud algul nii roosamanna. Marta läks poole pealt ikkagi klassi, kus teised lapsed juba pool aastat usinalt õppinud olid. Ja seda kartsin ma muidugi väga, sest Marta õnnestumine sõltus nüüd otseselt minu eelnevalt tehtud tööst. Samuti oli õpetaja algul kahtleval seisukohal. Esimesel peval ütles ta mulle otsekoheselt, et ta ei mõista, miks ma juba Marta eelkooli tahan panna. Kuigi ma olen kindel, et ta ei tajunud algul, et Marta on kodune laps. Samas ma olin sellise aususe eest äärmiselt tänulik, hoolimata sellest, et eelkool on selgelt selle kooli rahamasin, lähtutakse ikkagi õpilasest. Oleks toona lasteaias keegi mulle ausalt öelnud, et teate, Marta pole lasteaiaks küps, poleks ehk sõrmede veriseks nokkimiseni läinud. Aga see selleks. Paar nädalat hiljem vestlesime aga eelkooli õpetajaga uuesti ja hindasime mõlemalt poolt olukorra uuesti üle. Ma olin valmis katkestama kohe, kui oleks selgunud, et Marta näiteks klassi teisi lapsi, kes ikkagi juba sel sügisel kooli lähevad, õppimisel pidurdab või kui Martale ikkagi üldse ei meeldi. Aga läks hoopis vastupidi. Õpetaja ütles mulle, et iga laps sellisele pingele vastu ei peaks, aga et Marta on väga tubli ja püüdlik ja mis tema arust kõige tähtsam, Martal tunnis silm särab!

Ja nii ongi! Marta ise tahtis eelkooli minna, sest aeg oli selleks küps. Ta tuleb alati koju ja on nii lõpmata uhke ja õhevil kõige õpitu ja kogetu üle. Õhtuti tuleb ta ikka minu juurde palvega veel enne magama minekut pisut kooli ülesandeid lahendada. Ja nii mõnigi asi on talle just eelkoolis väga lihtsaks saanud, viimased etteütlused on ta kirjutanud täiesti vigadeta! See muidugi ei tähenda, et minu töö nüüd tehtud on, oo ei, selgelt aina keerulisemaks läheb. Ah ja muidugi, ei… eeliitkooli jaoks ma Martat ei treeni. Ma ei poolda eliitkoolidesse pääsemise nimel laste ajutut teritamist. Kuigi eliitkoolide vastu ma ka ei ole. Ma usun, et on lapsi, kellele need koolid väga hästi sobivadki. Aga seda, kui eelkooli laps tuleb mulle kurtma, et ta ei saanud lõunal lasteaias süüa, sest muidu ei jõuaks ta eelkooli tulla, pean ma ikka rohkem kui kummaliseks. Ma tahan eelkõige, et Marta saaks maksimumi minu kodus oldud ajast ja et ta oma õdedega kokku kasvaks, aga seejuures ka natuke kodust välja saaks ja vot sellise lapse jaoks on eelkool küll ideaalne koht.Kõige tähtsam on, et Marta praegune teadmistehimu ja rõõm õppimisest ei jääks tähelepanu ja vastusteta.

Niisiis, Marta lastaia koha ütlesime lõplikult ära. Ja loodan, et praegu mulle just punktkirja põhimõtteid selgitanud ja minust sõltumatult youtube’i abiga Eesti hümni selgeks õppinud Marta jaoks olen ma kõiges, mis õppimist ja asjadest huvitumist puudutab, õigeid otsuseid teinud. Ja kõike seda ma muidugi ei saaks kirjutada, kui Pärtel poleks supermees!

Friday, March 9th, 2012

Kõigepealt, kohe aasta alguses, sai lõpuks finaali Etta südame uurimise kadalipp. Juba eelmisel kevadel, kerge köha- ja nohujärgsel visiidil perearstile, kuulis tohter Ettal välja südame vahelöögid. Ülihoolika perearsti ja mitte pediaatrina, saatis ta meid igaks juhuks pediaatri konsultatsioonile, kust viimane meid samuti igaks juhuks ka laste kardioloogi vastuvõtule suunas. Juuni alguses laste kardioloogile aja broneerimisest sai kogu selle teema kõige murettekitavam osa.

Kõigepealt algas arstide puhkusehooaeg. Teiseks jäi mulle lõpuks mulje, et vastava kompetentsiga spetsialiste on kogu Tallinna peale oma tööaega jagamas umbes-täpselt neli inimest. Ja nüüd puhkuste hooaja lõpuks ehk augusti viimasel nädalal, lahkus neistki vähestest üks pensionile. Siis kohe septembri alguses taas aega broneerides saimegi aja detsembri keskele Mustamäe lastehaiglasse vastuvõtule. Olgu, mina tõesti üldse ei muretsenud, sest oma sisimas olin ma üsna kindel, et kui ma näen hommikust õhtuni enda kõrval tervet, aktiivset, hästi söövat, kuigi kehvasti suurusesse kasvavat nutikat last, siis haige see laps ilmselt ikkagi pole. Aga ma ei taha mõeldagi, mis oleks olnud siis, kui mu lapsel oleks olnud tõesti südamega tõsine probleem. Kas pool aastat oleks olnud siis vähe või palju? Kahju on mul sellisest olukorrast. Paremalt poolt oleme me siin riigis tublid küll, kasvõi veri ninast väljas, aga viimasel ajal tajun ma eriti teravalt, et seda vasakut poolt oleks nüüd ka viimane aeg natuke oma tarkusega järgi aitama hakata vaja.

Detsembris siis lõpuks kabinetti pääsenuna, etendas Etta, hoolimata hiljutistest arstidega seotud traumeerivatest kogemustest, viisakuse ja ideaalse lapspatsiendi etaloni. Lasi ennast uurida ja puurida ja kuulata ja masinal mõõta lausa nii, et arstid ja õed kooris ahhetades vaimustusest käsi kokku lõid. Aga hoolimata sellest, saime, koerasabaks sel teel, Ettale veidi suuremat ebamugavust tekitava protseduuri. Niisiis pandigi jaanuari alguses talle üheks ööpäevaks külge Holteri monitor südame rütmihäirete registreerimiseks. Enne meid aparaadi paigaldamise kabinetist väljunud teismeline tütarlaps paistis välja tavapäraselt sale ning rahustas ukse taga maha ka Etta, kinnitades, et teisel pool ust pole ei õudne ega valus ja on võibolla isegi pisut tore. Siis kuus kleebitud andurit, terve meeter juhtmeid ja 7x10cm suurune karp turvavöö taolise rihmaga ümber pastapliiatsit meenutava lapse keskkohta seotuna, garanteeris Etta trotsi ja torisemise pea terveks päevaks. Aga lõpuks on laps ikka üks hämmastavalt tolerantne süsteem. Meie paberile minutilise täpsusega üles kirjutatud päev sai üldjoontes täitsa rahulik, aga kui ma õhtul muusikastuudios viimasena riidesse saanud Pärliga juba Jakobi ja Neenu isadega ees õue läinud Ettale ja Martale järgi jõudsin, siis ehmusin korRaks küll. Et kas arst ettenähtud rahuliku päeva mõttes järgmist hea meelega paberilt loeb? Selleks ajaks oli nimelt ju maha sadanud imeline lumi ja nüüd oli Tanel välja ajanud oma vanaisa meisterdatud saani, millega Jakobi isa nüüd end pea lõppemiseni ja kolme kelgulolija “palun veel kiiremini!”-skandeerimist trotsides niigi hingematvalt kaunite lumiste mändide all ringi kimas. Eriti murelikuks tegi mind sellest tulenenud järgmine märge, 19.44 – kukub saaniga sõites ümber, peadpidi lumehange, haiget ei saa, aga ehmub ja nutab kõvasti.

Järgmisel hommikul seadeldist demonteerimast tulles taksosse istudes sain kõigepealt kinnituse, et ma olen taksoga sõitmises tegemas mingisugust rekordit, kui taksojuht mind vaid Ettaga nähes esimese asjana küsis: “Oot, kas teil polnud mitte palju lapsi? Ma nagu mäletan nii! Kus siis teised on?”. Ja nädala pärast telefonitsi kinnituse, et Ettal pole häda midagi. Rütmihäire on protsentuaalselt väike ja vereringet ei pärsi. Tõenäoliselt on mõni väike viirus, mida ju ei ravita, läinud nö edasi südamesse ja tekitanud seal väikse põletiku, mis nüüd vahelööke põhjustab. Mida kõike lapsed sulle ei õpeta! Lõpuks peaks Etta sellest küll välja kasvama. Selle kinnituseks ja olukorra dünaamika selgitamiseks peame aasta pärast asja kordama. Aga aja selleks… peab küll vist juba üsna varsti kinni panema.

Kelgul Jakob, Etta ja August.

Marta ja Neenu ja lumememm.

Thursday, March 1st, 2012

Jõulud olid meil sel aastal hoopis teistmoodi. Kõigepealt tuli saarelt, mida nad nimetavad mandriks, koju kauaoodatud tädi Liisa oma sõbraga. Ning juhtus esimest korda nii, et ka Soome vanaema veetis kohe mitu nädalat jõuluaega Tallinnas. Nüüd nii suure kambaga jõuluõhtul *tädi Marika juurde muidugi ära poleks mahtunud ja sestap võtsimegi suure familjaga jõuluvana vastu hoopis meie tuttavate ajutises ja ühtlasi ka tädi Liisa ja onu Pierre seekordses ajutises peatuspaigas Eha tänaval.

Kuigi mul oli väike kahtlus, et jõuluvana ja vanaisa ühendav müsteerium võib Martale seekord juba paljastuda, siis puhas elevus ähmastas seekord ikka veel igasuguse analüüsivõime. Meie õnneks ning hoolimata sellestki, et jõuluvanalt lunastatavate kingituste koguarv lähenes juba peaaegu lõppeva aasta numbrile. Algul tundus jõuluvana lastele isegi natukene hirmus. No siin on Etta reaktsioonistiilil muidugi kaalukas roll ja nii tormasid Etta ja siis ikka ka Marta jõuluvana sisenedes üllatuslikult hoopis kõige võõrama, kuid ometi turvaliselt näiva meesterahva seljataha. Või samas, mõistlik, muidugi! Tõsise ohu korral oleks nad sel juhul ohverdanud just pigem tundmatuma võõrkeelse välismaalase, mitte diivanil paar kohta edasi istunud teise meesterahva – oma kalli isa. Eksole. Onu Pierre tundus kõigest siiski piisavalt meelitatud. Samas just pääsenud varivorsti ja kapsa terrorist… väljavaade seegi. Järgmisel päeval nägime samas kohas veel ära ka Pärnu sugulased ja Memme.

Meil ikkagi veab, et talve keskel on meil siin siiski selline valguselaik jõulude näol! Isegi siis, kui samal ajal khmkend saad ja sulle mõeldud roosid teepeal ära külmuvad. Mulle mõeldud maitsvad kohvimuffinid valmisid sel tähtsal päeval küll minu abita, aga nagu ikka suure rõõmu ja väikse draamaga, nagu meie peres enamus asju ikka.

Jõulude ja aastavahetuse vahel käisid Etta ja Marta veel vanaema Estriga Jõgeval vanavanaema juures külas. Kui meie Pärtli ja Pärliga tegime sinnalülituse pooleks päevaks, siis Marta ja Etta peatusid seal lausa mitu ööd, Marta kõige kauem, koguni kolm ja sellega saime jõulude puhul ka Jõgeva vanavanaema ikka täitsa ära väsitatud. Rõõmustatud muidugi ka!

Vana aasta saatsime ära, nagu viimastel aastatel ikka, ainult oma väikse pere keskel kodus. Sõime terve päeva ahjus küpsenud praadi ja keskööl säristasime rõdul ära umbes sada pakki säraküünlaid. Nagu eelpool mainitud, suure rõõmu ja väikse draamaga. Draama osa seekord siis taas Etta esituses, kes väga teatraalselt ei tahtnud näha ühtegi saluuti ega säraküünalt, kuniks Pärtel oli nõus teda rõdult tuppa põgenemisel saatma. Pärl hakkas üsna pea pärast keskööd väljas värske õhu käes näitama tol õhtul esimesi väsimise märke. Pärtlile ja Ettale tuppa järgnenuna ja kombest väljununa need märgid muidugi jälle kadusid. Ma väga loodan, et see polnud mingi paljulubav enne kõiges selles, mis puudutab tema magamist aastal 2012, sest sellel alal on mul plaanis kohe radikaalsed muudatused sisse viia. Sest magama mineku vältimises on ta siiani arvatavasti mitteametlik maailmameister. Ja siis nii me Martaga, kaks aastavahetuse möllu alatist nautlejat, rahulikult suurema müristamise lõpuni seal rõdul kahekesi seisimegi. Ja juba sel ööl oli kaunis selge, milline hullumeelne aasta see uus tuleb! Oi-oi-oi! Madalstart ja läks!

Wednesday, February 29th, 2012

See, et tänapäeval lapsed enne pliiatsiga kirjutama hakkamist otsimootoritesse kaubanduslikke ihaldusväärsusi nime järgi sisse oskavad toksida, pole mingi ime! Ja mitte ka tingimata läbinisti halb! Aga Martale olid sõpradest eemalolek Soomes novembrikuus ja siis kohe päkapikkude kuu detsember muidugi erakordselt heaks motivaatoriks päris kirjade kirjutamisel. Kas pole 90ndad!? Aga katsu sa ikkagi kenasti terve vanamoodne kiri ettenähtud korras katta! Siin Marta elu päris esimene enda kirjutatud päris ümbrikukiri Soomest. Oma kõige kallimale sõbrale Neenule muidugi.

Ja nagu öeldud, siis kohe detsembris tagasi kodus leidis Marta endale uue motivaatori ja see kiskus lõpuks nii kenaks plaanimajanduseks kätte ära, et ma olin sunnitud sekkuma ning paluma päkapikkudele siiski jätta nende loominguline vabadus.

Monday, February 20th, 2012

Etta huvitus voodi peatsisse ununenud elavhõbeda kraadiklaasist. Seletasin talle, et seda ei tohi laps puutuda, sest selle sees on mürgine aine, mis kraadiklaasi purunemisel mööda tuba laiali voolab ja õhku mürgiseid aure tekitab, mispeale me peaks kutsuma 112-mehed, kes selle peaks tulema ja kokku korjama ning kust edasi me peaks kõvasti tube tuulutama ja ei saaks võibolla öösel oma voodis magadagi. Marta: “Hissand, kui huvitav ja põnev jutt see on! Tule, Etta, mängime seda kõike mängult!”. Mispeale kimasid nad kraadiklaasi juurde, võtsid selle mängult kätte ja viskasid prauhti maha puruks, siis põgenesid appi karjudes magamistoa trepist alla, helistasid mängult 112 ja kutsusid abi. Siis tulid üles tagasi, näitasid päästjatele ette õnnetuspaiga ning seejärel asusid mängu föönidega suristades tuba tuulutama. Kui asjade käigust toibununa suu kinni sain, juhtisin tähelepanu, kuidas tube tegelikult tuulutatakse. Mispeale teatas Marta sõbralikult: “Jaa-jaa, ma tean! Aga las me teeme midagi nii nagu meie ise tahame ka, eks!”.

***

Mul on kodus peaaegu sada kraadiklaasi. Kõigepealt elavhõbedavaba mitte elektrooniline kraadiklaas, mis on küll keskkonnasõbralik(!), aga mida on absoluutselt võimatu alla lüüa,  mistõttu ma teda tegelikult üldse ei kasuta, mis omakorda teeb temast kasutu ostu, mis omakorda nullib keskkonnasõbralikkuse. Ju, eks?

Siis digitaalne kaenla alt kraadimise kraadiklaas, millel on tavaliselt, kas patareid tühjad või kui ei ole tühjad, siis olgu palavik kõrge tahes, annab vastuse vahemikus 35,6-36,5. Mis paneb mind alati kahtlema, et äkki ikkagi on tal patareid tühjad. Paar korda on ta palavikku, tõsi küll, pakkunud ka, aga siis on tegelik olukord ikka juba umbes 40, digiaparaadi enda pakutava 38,7 asemel. Tühjad patareid? Ei, ei võta kohe peale piiksumist ära vaid ootan veel, nagu kasutusjuhend ette näeb. Ühesõnaga – kasutu.

Siis veel otsmiku kraadiklaas. Selle kõige suurem eelis on see, et ta ei vaja otsest kontakti ja sellega saab lapsi öösel segamatult kraadida. No viimane on isegi enam-vähem usaldusväärne, aga no ma ei tea… Mõnikord ikkagi võib ta nõuetekohase vahega siiski väita, et surmani alajahtunud isikul võib olla samal ajal ka väga kõrge palavik!

Ja siis muidugi loo peategelane, armas keelatu. Ja vot viimase kaks miinust pole jälle üldse seotud kehatemperatuuri määramisega. Esiteks, Etta lihtsalt ei lase ennast üldse mitte millegagi kraadida ja seda õrnakest tema kaenlas üle viie minuti hoida on suur tegu. Teiseks, ei tohi seda kuskile unustada. Ma ei tea, mis siis saab, kui temaga midagi juhtuma peaks. 112-mehed oleks tegelikult selline väike ajutine mure.

Saturday, January 28th, 2012

Muusikastuudio jõulupidu oli vahva nagu alati. Vähem uhke kui oma laste pärast, polnud ma tol päeval ka enda pärast. Suutsin kell 11, so pool tundi pärast meie tavalist ärkamisaega, algavale kontserdile kimada kammitud juuste ja koguni roosade mätšivate kontsakingade ja pärlitega. Pärliga muidugi ka. Ja kleidil polnud ühtegi piimaplekki! Üks veiniplekk küll oli, aga viimast otsustasin kanda uhkusega. Ja isegi mu enda meisterdatud rekvisiidid – põll ja Marta rebase peavõru(?) – said kaasa. Kui minu osa oli paljulubav, siis tinglikus mõttes oli seda ka Etta etteaste. Marta oli muidugi tubli nagu vana rebane, et mitte öelda vana kala, khm… Aga Etta elu esimene kontsert oli vastu ootusi Marta kunagise “paljulubava” esimesega samalaadne. Siis ei läinud Marta ju ka lava lähedalegi, aga vaat kus nüüd laulis ja rullis seelikut! Ehk oli asi seekord ka natuke kogu programmi ülesehituses, kolmesed pidid mumeelest liiga kaua laval oma järtsi ootama, aga kui nende jaoks asjaks läks, siis neil polnud enam õiget hoogu sees ja tuututasid seal lihtsalt niisama edasi. Mõned tublid muidugi tegid kenasti, mis vaja, aga mitte Etta. Tema istus mikrofonide ees oleva rivi otsa maha ja näppis kogu aja lihtsalt üht trianglit, sõnagi kaasa laulmata. Võibolla siis saab temast eelkõige instrumentalist, mis siin ikka takistada. Jääme kevadkontserti ootama, iganädalased muusikatunnid on endiselt lemmikhetked nädalas. Koos nendega kaasneva taustsüsteemiga, millest ükspäev loodetavasti ka pikemalt kirjutan.

Lastespordi jõulupidu oli Martal ja Ettal ning minu õnneks samuti ühine. Aga kuna see peeti Juku Mängumaal, siis seal ma oma lapsi eriti ei näinudki. Sain seal vahelduseks hoopis täiskasvanud inimestega rääkida. Niimoodi normaalselt, ilma ohtrate kordamiste, võitluse ja käskiva kõneviisita!

Ahoi!

Saturday, January 14th, 2012

Pildid tehtud novembrikuus.

Tuesday, January 10th, 2012

Kirjutamise mõttes jääb neist kolmest mulle kõige suuremaks muusaks ikkagi Marta. Ja kui “isetegevuse-kuninganna” Etta on olnud ka pigem toetav, kui mitte ainese, siis selleks kuluva “kaks-kätt-vaba” aja mõttes, siis Pärl on muidugi paras pärl pähkel. Aga ma olin sellega arvestanud. Kui nii edasi läheb, siis kirjutan mais.

Saturday, December 10th, 2011

Ahh, Soomes vanaema juures oli jälle nii ilmatu tore olla. Kõigepealt sellepärast, et Pärl magas õues Amanda ja Pauliina vanas kärus kaalukaid lõunaunesid ja sellepärast, et ma siis kogu sellest saadud “kaks-kätt-vabad” aega vaaritamise ja koristamise peale kulutama ei pidanud. Suurema osa ajast olid samal ajal Marta ja Etta veel omaette õues ja mul väljateenitud puhkus.

Amanda ja Pauliinaga mängimist ootavad Marta ja Etta raudselt neilt Soome puhkustelt kõige rohkem. Ja iga kord ma enne tulekut kardan, et tüdrukud kasvavad vahepeal ühel hetkel plaksti nii preilideks, et meie tittedega enam küll mängida ei viitsi. Aga õnneks mitte veel seekord. Hoopis vastupidi, sel korral läksid nende õues olemised ikka eriti pikaks ja mängud täitsa metsa ära, sõna otseses mõttes. Amanda ja Pauliina on nii suured Marta ja Etta fännid. Nädalavahetustel veetsid nad alati kaks pikka päeva metsas. Ehitasid üle kraavide palkidest sildu ja endale onnid. Matkasid läbi metsatuka lausa suurele maanteele välja ja tulid sealt omapead ja vahepeal peitust mängides majade juurde tagasi. Korralik iseseisvumise laager, ühesõnaga. Sellel naabriperel käime talveajal siis korra korralikult külas ka ja oeh, kui nauditav on meil Kerstiniga see aeg, kus me saame veiniklaasi taga rääkida maast ja ilmast, ilma et meie kummagi kolm tütart meie tähelepanu vajaks või meie jutust aru saaks! Seekord läks isegi pirtsakas Pärl vooluga kaasa, roomas ära Rosanna tuppa ja kuue tüdruku mängudel poleks märkamatult kätte saabunud kesköögi lõppu toonud.

Üldse on naabritega meil siin ikka hullupööra vedanud. Jah, ma kordan ennast, aga ei väsi sellest mitte. Kõrval majas elavast Marjutist olen ma palju head kuulnud, aga lähedalt kohanud ma teda polegi. Olen küll kaugelt viibanud ja eelmisel aastal temalt saadud imemaitsvat mett ema kaudu ka selleks aastaks juurde tellinud, aga hoolimata sellest tõi see imetore naine lihtsalt heast peast minu lastele kaks suurt sahtlitäit ägedat värvilist paberit! Ja nii möödusid meil kõik toas veedetud tunnid loomulikult meisterdamisele. Kõige esimesed taiesed viisid lapsed muidugi kohe järgmisele naabrile ehk tädi Liisale ja tulid sealt mõistagi, muidugi minu meelepahaks, kopsaka kommirahaga tagasi. Nagu nendest meile küpsetatud kookidest vähe oli!

Ka naaber Britaga jutuajamine keeras kohe ja absoluutselt planeeritust teisiti, meile hoopis soodsaks. Siinne lähim ujula asub veerandtunnise autosõidu kaugusel ja on kohalike pensionäride seas muidugi iseäranis populaarne. Soome saabumisest järgmisel päeval tegime sinna Pärtliga kahekesi väikse kõrvalpõike ja nägime kohe need eakad staarujujad ära, kellest ma hiljem isegi kohalikust ajalehest lugeda sain. Aga naabri-Brita ei kuulunudki tervislikel põhjustel selliste hulka. Sellisele võimalusele viitamine viis aga muidugi selleni, et ühel hommikul kõlas uksekell ja ujulasse sõit sai kokkulepitud. Väikse koha omapära on mulle muidugi aastatega kaugeks jäänud ja ma ei osanud arvestadagi, et säärane asutus hommikust peale avatud pole. Nii jõudsime kohale tund liiga vara ning saime laste suureks meeleheaks selle aja veeta ujula kõrval asuva kooli mänguväljakul, Marta ja Etta koos kooli pikapäevarühma lastega mängides ja mina nende ülitoreda kasvatajaga maast ja ilmast ja ühistest tuttavatest(!) juttu ajades. See tund möödus loomulikult liiga kiiresti. Ujulas oli lastel ikka hull möll ja suur rõõm ja seda isegi endisest veepõlgurist Ettal. Saunas tuli mul jälle prouadele nõu anda, kuhu Tallinnas ometi pediküüri minna, kui internetist Viru hotelli ilusalongis ühtegi vaba aega broneerimiseks  enam pole. Koju tagasi jõudes olid vanaema ja Pärl kahekesi täitsa kenasti lõunaunest ärkamisega hakkama saanud. Ja vanaemast muidugi veel suurem Pärli lemmik saanud. Too päev oli aga veel erakordselt meeldiva õhtuga, sest vanaema oli siia vahepeal lastele varunud ühe eriti ägeda piparkoogivormide kit‘i ja nii tehtigi selle aasta piparkookide küpsetamisega ots lahti. Ja milline laps seda ei kaifiks?! Enne magamaminekut avastas vaene Marta ainult, et ta on end piparkookidest totaalselt ülesöönud ja tal olevat isegi paha olla. Aga see ei heidutanud teda karvavõrdki, juba järgmiseks õhtuks leppis ta vanaemaga kokku uue piparkookide sessiooni, kohe pärast seda, kui vanaema rootsi keele tunnist tagasi jõuab. Ja kardetavasti saigi suurem osa piparkookidest meil juba enne jõulukuu algust seal ära tehtud.

Aga vanaema on meil ju ka lahedalt aktiivne tädi. Lisaks rootsi keele õppimisele, käib ta ka trennis ja esimesel siin veedetud nädalal käis Marta temaga isegi kaasas. See on siis +55aastastele jumppa. Ja kuna mu ema tegelikult nii eakas pole, siis võttis hea meelega endale +5 kaasa. Marta olevat nii tore kaaslane seal olnud, et treener oli Marta järgmisel nädalal jälle trenni kutsunud. Eks tal oli hea neid painutusi paindliku +5se peal ette näidata, muidugi. Ja rootsi keelega tundub vanaemal ka tõsi taga olevat. Sellest sain aru siis, kui Brita meie ujulasse transportimise vahepeal Estri kodutöö üle vaatas. See olevat olnud väga hea. Ja mul on tunne, et see keeleoskus meid veel ühel päeval üllatab.

Ülejäänud aja on siin ja viimasel ajal ka võimalusel kodus, Marta ja Etta üheks suureks lemmikuks Soome lastesaate programm Pikku Kakkonen. Kodused lastesaated pole neid küll ükski niimoodi enda külge haakinud, ega nad pole ka erilised telekavaatajad lapsed, aga Pikku Kakkonen on boonuseks kindlasti ka soome keele mõttes. Vot ja sellest veebiversioonist on neil üheks vanaks lemmikuks järgmine laul. Ja vot täpselt Soome jõudmisest alates sai Ettast täpipealt selle loo peategelane. Etta ja tema “ei”-d. Hommikuti ei tahtnud ta äragata, siis mitte kellegagi rääkida, ei taha mind kuulata, riidesse panna, hambaid pesta, süüa ega õhtul magama minna. Ei-ei-ei-ei. Ja noh, ega ma ei imestanudki, ühe pere lapsed, see kõik oli täpselt nii ka kolm aastat tagasi. Ja ma teadsin juba paar õhtut ette, kuidas Etta ammuse magamise ajal voodis jauramise peale kusagile köögi ja nurga vahepeale põrandale magama jääb. Etta põhiline argument siis on, et ta ei saa magada, sest ta kardab öökulli. Kes on metsas… Aga esikus vankri taga surnud siga täis sügavkülmutuskapi kõrval porise jalamati peal magada on see-eest täiesti okei ja turvaline. Sellest intsidendist järgmisel hommikul saime kõik koos sõbralikult naerda, kuidas me nüüd ainult kolm aastat veel ootama peame, siis on sääraste tempudega kõigil ühelpool. Ja Pärtliga internetivesteldes nentida, et Etta ongi siiani olnud liiga leebe printsess ja tal ongi tagumine aeg olla see kurikuulus kohutav kolmene. Mis tal viga paarisaja kilomeetri tagant neid asju kenasti ja ratsionaalselt nentida.

Viimasel laupäeval käisin mina Pärliga Helsingis. Sõitsime bussiga Pärtlile vastu ja veetsime päeva suurlinnas, pisut poodeldes ja taas Disainimuuseumi külastades. See on nüüd kindlalt üks minu ja Pärli traditsioon! Marta ja Etta aga käisid vanaemaga Lapinjärvi jõuluturul. Vana hea kaupluse omanik, kelle sünnipäeva puhul ju suvel ootamatult klouniga üritusest osa saime, oli juba nädala algul poe ette püstkoja ja lõkke püsti pannud. Ja nüüd jõululaadal oli lastele kohale kutsustud ka jõuluvana! Kuidas see väike linnake meid selliste toredate asjadega üllatab, lihtsalt uskumatu! Marta ja Etta selle aasta esimene jõuluvana oli olnud väga lahe ja kommi andnud niisama. Minu suureks kergenduseks, sest novembris meie peres küll keegi jõulusalme valmis lugema pole ja liiatigi Marta hetke lemmiklaul ei oleks siinmail küll suurt usaldust tekitanud. Ja õhtul siis kauaoodatud kohtumine Pärtliga. Meie tõime suurlinnast kaasa litši ehk hiina ploomi mahla ja punaseid kiivisid, Marta ja Etta laadalt punased sussid, auguga piparkooke ja porgandimoosi. Missugune elu!?

Need kuu aega, mis me siin kolmel korral aastas veedame, on lastele ikka nii ägedad. Sellised konsentreeritud päriselu laagrid, võib vist öelda. Kuidas saada hakkama metsas, kuidas tulla suure maantee äärest üksi koju. Kummal pool teed maanteel kõndida, miks kanda helkurit, rahulikult enne sebrale astumist vaadata vasakule ja paremale. Kuidas oma naabritega ja üldse väiksemas külaühiskonnas teiste inimeste(st mitte konkurentidega) suhelda. Olla siiras, aval, huvitunud, soe ja nii absoluutselt kõigi vastu! Ja näha öösel taevas tähti! Aga ka õppima kuskohast tuleb meie päris söök ja mitte punased kiivid. Ühel päeval tuli vanaema koju suure kastiga. Järgnev lõik pole üldse nõrganärvilistele, aga selles kastis oli suurte tükkidena pool siga. Lapsed ei läinud absoluutselt verest välja ja mingisugust peitust meie täiskasvanud sel teemal ka mängima ei hakanud. Panime, nagu vanasti, lihakeha köögilauale, teritasime noa ja lapsed teavad nüüd täpselt, mis on koot, kust tuleb sült, kust saab ahju grillitud ribi, potti puljongikondid, maksapasteeti maks, karbonaad, searasv, seapekk, hakkliha või guljašš.

Pärlile tuli Soomes juurde üks hammas. Eriliselt suur klahv üles paremale. Aga lund ei tulnud laste kurvastuseks ja hoolimata meie põhjalikust valmisolekust, üldse.

Kojuteel laevas saime kokku Jarliga ja sõit möödus heas seltskonnas palju kiiremini. Hoolimata sellest, et tormi tõttu ajaliselt sõit hoopis poole tunni jagu pikemaks venis. Meie seltskonnas kadusid polnud, aga üldiselt võis selle sõidu koondnimetuseks oksereis panna küll. Kui laevas järsku suur osa reisijaid ja lapsi ära vajus, läksid Marta ja Etta issiga hoopis sööma. Ja meie Helinaga laiali kukkunud pudelite vahelt aastakäigu Glögi otsima. Lastele oli see kahtlemata meeldejääv ülesõit ja noh, khm-khm, kuna neil üksi sööklas süües “põhiatraktsioonid” õnneks nägemata jäid, siis neile see kõikuv sõit muidugi väga meeldis.

Sunday, November 13th, 2011

Nagu viimasel ajal ikka, oleme Pärtlile olulistel tähtpäevadel, tegelikult üsna juhuslikult, taas pikemalt kodust ära. Mis saaks olla parim kink isadepäeval ühele väikeste laste isale, kui et kodu on kisast-kärast tühi, külmkapis on ruumi ainult pudelitele ning linnast pummeldamast tulles võib terve päeva kodus rahus magada. Lapsi vaatad vaid köögiseinalt piltidelt ja skype-aknast. Oma emadepäeva kogemustest väikelaste emana ütlen, et need lilled ja koogid ongi algusepoole veidi ületähtsustatud. Ei-ei, lilled ja pere koogilaua taga on kena küll, aga ainult siis, kui keegi enam endal hõbelusikaga, sel samal härdal hetkel, silma peast ei torka, sinu koogi- ja kohviampse teel taldrikult sinuni meeleheitlikult kätte saada ei ürita ning mõni teine laua ja lauanõude vahelt laudlina ära tirida ei proovi.

Need on ikkagi džungli seadused. Ja mitte linna-džungli, mõistagi. Ma üritasin neid isadepäeva kaarti joonistama saada küll, aga ikka sain ukselt õue jooksvalt Martalt ja Ettalt vastuseks, et neil pole aega, joonistagu ma ise. Ja justnimelt, ma ei kavatsenudki minestada, huultel vaibumas sõnad: “ma olen nad siia ilma toonud ja oma rinnal toitnud, millised kasvatamatud jõmpsikad!”. Vaid ajatasin Pärli pika lõunaune ka vastavalt ja olengi lihtsalt niisama. Nagu sanatooriumis!

Esimesed päevad, kui suurema osa ajast naabritüdrukud ikkagi koolis olid, oli kõik veel enamvähem okei. Punased talvekombesid oli aknast ikka aeg-ajalt näha ja saundträk tuppa kuulda, aga esimesel nädalavahetusel kiskus juba täitsa ärevaks. Kui pärast nelja tundi, kus Martast ega Ettast kippu ega kõppu kuulda ega näha polnud, lõpuks Etta korra tuppa kontrollreidile tuli, uurisin välja, et nad ongi metsas. Mängivad seal peitust, siis ehitavad üle vesiste kraavide sildu, metsatuka keskel olevasse suurde kividehunnikusse ehitasid nad kuuseokstega vooderdatud onnikese elik kodu, kus nad siis lahkelt naabrilastel end veel pikniku korras kaasa haaratud küpsiste ja kuuma kakaoga kostitada lasevad. Martat ei ajanud isegi häda tuppa, metsas on kõik tehtav ja seda kõike absoluutselt ema või vähemalt väikse vingumise abita!

Mis võiks olla linna-orjadest lapsevanematele veel parem kink?! Pärtel ja vanaisa-Allan, ärge siiski liialt muretsege, küll te need enda pildiga tassid ja t-särgid ka ükspäev saate!

*Pilt on pärit Etta esimesest sessioonist fotoaparaadiga.  Sobib illustreerivaks fotoks suurepäraselt! Modell teadmata.