Wednesday, March 13th, 2013

Kõigepealt ühest Jänku Jussi multikast ja lisaks Eesti Vabariigi sünnipäevale pühendatud eelkooli tunnist sai alguse suurem Paksu Margareeta ning Pika Hermanni torni ja Eesti hümni hullus. Novot, aga kui Kalamajast kuskile minna või sõita, tuleb mööduda emmast või kummast.

Paksu Margareeta vaimustust, mida nad iga jumala kord eelkooli mineku ja tuleku ajal turistide seas äärmiselt populaarse vaatamisväärsuse kallistamisega väljendasid, leevendas mõnevõrra lõpuks selle maja külastamine. See oli vastavatud Lennusadama külastamise kõrval muidugi paras reis ajas tagasi, aga lastele kindlasti mitte vähem põnev. Seejuures peab ära märkima, et kui ükskõik milliste museaalide rea lõpus ka täiesti tavalise laua taga mereteemalist “värvi ise” pilti harilike värvipliiatsitega värvida saab, on lapsed ikkagi väga rõõmsad. Paksu Margareeta katusele minek on ka elamus omaette! Aga kui selle vaimustuse tulemusena pärast lihtsalt iga kord linna poole sõites järgmist Marta ja Etta vahelist dialoogi pidime kuulama,

Etta: “Vaata, mis see on!?”
Marta: “Paks Margareeta!”
E: “Jaa, paks Marta-Etta! Hihihiii”
M: “Aga mis on Paksu Margareeta sees?”
E: “Muusjon!”
M: “Aga mis on muuseumi sees?”
E: “Laevad!”

siis teisele poole minek oli mõnevõrra keerulisem. Pärast EV sünnipäevale pühendatud eelkooli tundi otsisid Marta ja Etta kodus kohe kiirelt Youtube´st endale sobivaima versiooni hümni esitusest. Selleks osutus ootuspäraselt Lenna Kuurma poolt ühe jalgpalli matši tarbeks lauldud variant, kuulasid seda esiti lihtsalt õhinal, aga siis avanesid lõpuks ka sinnani muidu üsna tagasihoidlike laulumuttide endi hõbedased(või siis mitte liiga) kõrid. Ja kui algul võisingi ma iseseisvalt selgeks õppinud ja algusest lõpuni hümni peast teadvate laste üle uhkust tunda, siis üsna pea ei lauldud hümni mitte ainult iga kord Pika Hermanni tornist mööda sõites ja mitte ainult vene nime kandvate juhtide taksodes vaid liialdamata ikka katkematult hommikust õhtuni. Lõpuks omal mitte rääkival moel ent selgelt ära tuntaval viisil neid toetamas ka Pärl. Ja sealt edasi ei läinud loomulikult kaua, kui algul kenasti algusest lõpuni lauldud hümn hakkas erinevaid ilmeid saama. Mõnda aega pärast üsna äärmusest äärmusesse härra Paciuse ja papa Jannseni loomingu kuritarvitamist ja selle talumist, just nimelt tagasiteel Soomest, kui olin autos Marta kõrvalistmel (turvavööga kinnitatuna sõitvas autos säärase asja talumine on üks kohutav piinamisviis muideks) sunnitud ära kuulama rahvushümni viisil peaaegu kogu Rapuntseli animafilmi tekstiosa, otsustasin lõpuks sekkuda ja soovitasin mõne asjaga elus siiski ka õrnalt ja viisakalt ümber käia.

Aga selle laulmisega nii üldiselt on ikkagi kehvad lood, mitte et see jauramine neil muidu selline kena oleks, aga igasugune taktitunne selle juures puudub mu isiklikul kodusel duol ikka peaaegu absoluutselt, täiesti. Viimane spontaanne avalik esinemine, loominguline atakk võiks isegi öelda, juhtus suvel polikliinikus. Apteeki sisenedes otsustasid nad järsku nagu ühest suust hakata laulma järgmist lugu lastefilmist “Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”:

Elu on üks hädaorg,
täna elad homme sured!
Ja siis mullaks saad sa…

Mitte ükski eakas kodanik retseptiravimite järjekorrast ei naeratanud meile…

Pildid hoopis Lennusadamast. Kollase allveelaevaga ja Lembitu seest.

Tuesday, January 15th, 2013

Kui Marta on vahel põhjalik põrguline ja Etta eriline ingel, siis Pärl on selline tasakaalustatud kolmas. Asjalik ja nõudlik, vahel äraütlemata kapriisne, aga alati nii kohutavalt armas. Ta on muidugi kolmas laps ja see tähendab eelkõige seda, et tema tulemiseks on lastega pereelu juba nii küps ja paika loksunud, et see viimane vaeseke tõmmatakse sellesse keerisesse nii sujuvalt ja märkamatult sisse, et… kui niisama vaatamiseks ja mõtlemiseks veel vahel aega jääb, siis detailideni kirja panemata või üles pildistamata jääb see kõik küll. Ja eks ma raputan endale selle eest tuhka pähe igal õhtul paari sekundi jooksul, mis jääb hammastepesu ja vahel juba teel voodisse uinumise vahele. Et kuidas ta kunagi võrdluses Martat saatnud põhjalikkusega mulle seda ette heidab, kuidas tema kaalukõver ja hammaste lõikumiste kuupäevad võrdlemisi lünklikult dateeritud on. Aga ma ei tea… samas ma reaalse olukorraga olen vist ise lõpuks ikkagi nii meelerahul, et temaga, ja tegelikult ju nende kõigiga, tegelemise juurest ma nende iseloomu süvaanalüüsi enam trükkima ei põgene.
Pärl on lihtsalt meie pere kõigi suur lemmik. Meie väike Pärl!

Tuesday, January 15th, 2013

Kuna 2011. aastal olin mina kevadel reisimiseks liiga paks, käis Marta Soomes ilma minuta. Ja nii jäigi, nii mitmel põhjusel korraga, iga-aastane vanaema maja ees tehtud pildiseeria tol hetkel üles tähendamata. Angela abiga panen nüüd siia kaks aastat korraga.  Statistika näitab, et tavaliselt veebruari lõpus tehtud pildid on sujuvalt nihkunud märtsi algusesse ning sedagi, et lund on märtsides kõvasti rohkem!

Märts 2011

Märts 2012

Thursday, November 29th, 2012

Veebruari lõpus, kui olime endid uues kodus lõplikult lahti pakkinud, sisse seadnud ja terveks saanud, just Eesti Vabariigi sünnipäeval, sõime hommikul meie pool koos Memme, onu Tomi ja Anetega koos kooki ning pärastlõunal sõitsime, nagu viimastel aastatel tavaks saanud, jälle vanaema juurde Soome. Kus oli kõik just täpselt nii tore nagu alati.

Kõige lahedam oli endiselt mängida Pauliina ja Amandaga. Ikka tundide kaupa õues ja metsas. Ja mitte ainult. Ühel õhtul hammaste pesemise ajal päevasündmustel peatudes ütles Marta mulle nagu muuseas, et nad mängisid täna muuhulgas ka grillihoone katusel. Esiti ma isegi ei ehmunud, aga kui pärast Etta kinnitust, kuidas seal nii ilus oli olnud ning kuu ja tähed nii lähedal tundunud, siis läksin ikka korraks veidi närvi küll. Kolmene katusel! Järgmisel päeval näidati muidugi mulle ka seda ilmaimet ja põnevust. Õnneks on naabrimees kohalik päästeteenistuse juht ja tema alati väljakutseks valmis sõiduk kohe sellesama hoone kõrvale pargitud. Sellisel juhul ei saagi muretseda, eks.

Etta.

Marta ja Pärl.

Pärl.

Marta enda tehtud lumememmega.

Wednesday, November 21st, 2012

Ja siis kohe pärast Marta sünnipäeva hakkasimegi pakkima, pakkima, pakkima. Ja kolima, kolima, kolima. Kõigepealt muidugi peab mainima, et selleks hetkeks kümnekuune Pärl igasugust lastevälist tegevust iseäranis ei soosinud. Selline tubli omaette mängija, nagu näiteks Etta, ta ei olnud ja üldiselt sarnanes ta üleüldse pigem väiksele Martale. Asjata ei näinud see blogi ilmavalgust just siis, kui Marta juba umbes üheteistkümnekuune oli ja veel nii innuka algusega. Aga eks kolmandal lapsel on jälle hulk teistsuguseid plusse, Pärlil on kindlalt tugevam närvikava ja ka kehakaal. Mis arstil käimistel tegi asja muidugi lihtsamaks, aga laps süles pakkimisel-kolimisel jälle hoopis üldse mitte.

Kogu meie aja pikku kogunenud isiklik kraam jagunes nii siis kolmeks. Suurem osa mööblist jäi määramata ajaks kasutada uuele omanikule, teine hulk hektilisemat kraami ning klaver läksid Noblessneri sadamasse paadikuuri ja kõige hädapärasemad isiklikud asjad tulid meiega kaasa Kalamajja onu Jensi korterisse, mis just nende pere ajutise Tšiili kolimise tõttu parasjagu meiesuguseid “kõik asjad Noblessneri paadikuuris klaveri all” kodutuid vajas. Ja siis, nii kui asjad kolitud, aga enne veel, kui lahti pakitud said, läks Pärtel plaanilisele op-ile, mistõttu ta eriti mittekõndiva Pärli hoidmisel ja raskemate asjade, sh poekottide, tassimisel ikka mõnda aega peaaegu üldse abiks olla ei saanud. Konkreetne jaanuari lõpp ja veebruari algus jääb mulle isiklikult küll tükiks ajaks meelde, kuidas ma katkematu kolme lapse talitamise kõrval asju sisse pakkisin ja kolisin ja lahti pakkisin ja Martat värskelt alustatud eelkooli või Pärtli op-ile viisin ja pärast põetasin, ise veel samal ajal poes käisin ning lapsed muusikatundidesse ja trenni viisin. Endiselt auto juhtimisõiguste mitte omamisest hoolimata. Kreisi aga tehtav!

Lapsed muide võtsid kogu seda kolimist hämmastavalt kergelt. Kõik uus tundus neile põnev ja kohe algusest peale neid rõõmustav. Oma ärapakitud mänguasjadest pole nad tänaseni puudust tundnud, samuti pole nad siiani kordagi Kaera tänava koju tagasi igatsenud. Isegi mitte Etta, kuigi kahtlustasin, et ehk just temast ma seda ootasin. Aga ei! Nad võtasid kogu seda kolimist hirmuäratavalt ratsionaalselt ja see oli iseäranis mulle suureks abiks. Küll aga kohe, kui asjad enam-vähem joonde said ja paika olid loksunud, jäin mina üle väga pika aja nii põhjalikult haigeks, et elu rekordpalavikus, sõna otseses mõttes, oma surma ootasin.

Friday, September 21st, 2012

Ja siis, samuti kohe üsna aasta alguses, sai Marta kuueseks.
Kuus! Nii uskumatu! Suur tüdruk!
Kuuene Marta on muidugi väga tore ja tubli tüdruk. Ta on vahel hajameelne ja kohati uskumatult jäärapäine, aga parim sõber ja suur õde. Ta on äärmiselt arukas ja asjalik ja muidu täpselt selline, nagu ma kunagi noorena unistasin. Siniste silmade ja heledate juustega vasakukäeline boheemlane.

Thursday, August 2nd, 2012

Ja siis samuti kohe aasta alguses müüsime me ära oma kodu.

Kui 18. detsembril niigi kitsasse korterisse kuuse tõime, olin ma üsna kindel, et jõulude ajal ükski huviline korterit vaatama ei tule ja ei muretsenud sellepärast absoluutselt, et elutoa ühes otsas oleva klaveri ees oleva jõulupuu oksad toa teises otsas oleval diivanil istudes põlvi puudutavad. Aga otseloomulikult teatas maakler veel samal õhtul, et järgmisel päeval on oodata kahte komplekti külalisi. Jõulud möödusid rahutult, Uue Aasta võtsime vastu teadmisega, et see aasta tuleb pöörane, täis põnavid seiklusi! Ehk, et kuuske me päris kolmekuningapäevaks toast välja ei saanud, küll aga olime ise vähemalt teoreetiliselt just selleks päevaks korterist väljas.

Oma senise ja esimese kodu otsimisel sai otsustavaks muidugi Marta ootama jäämine. Kaera tänava korter oli kõigepealt muidugi soodne, aga selleks hetkeks juba mõnda aega kriitilise pilguga kinnisvaraportaalides ringi vaadanuna polnud vähetähtis ka see, et mustast karbist ise oma maitse järgi kodu kujundada saime. 8. aprillil 2006, niipea, kui põrand maha, seinad värvitud ja esimene segisti paigaldatud sai, kolisime me sisse. Vähese mööbli ja köögita, kolmekuuse Marta Emiliega. Aja pikku tuli köök, lambid ja olulised pisiasjad, lisaks Etta ja Pärl. Kaera tänava kodu oli meile äge ja hea kodu! Kuni teise korruse põrandapind põhimõtteliselt tervenisti vooditega kattus ja viimane võimalik, vaid suunaga välisuksest väljapoole kombinatsioon, järgi jäi.

2005. a lõpp

ja 2011. a suvi

Saturday, April 21st, 2012

Ja siis, samuti kohe uue aasta alguses, läks Marta eelkooli.
Tegelikult tahtsin ma ta muidugi registreerida sügisest käima ja hakkasin aegsasti asja uurima, aga läks juhuslikult hoopis nii, et saime kohe aasta algusest selle poolaasta poolepealt proovida. Ja ma isegi mõtlesin, et see on hea. Eelkõige siis Marta seniseid raskeid algusi silmas pidades. Nagu lasteaed ja kasvõi sügisene jalgpallitrenn. Et nii jõuabki ta parasjagu pool aastat harjuda ja sügisel siis juba õppimisega ka tegeleda.

Marta lasteaiast ära võtmisega võtsin ju samal ajal endale hoopis suurema vastutuse. Et kuidas Martat kooliks ette valmistada? Teistel temavanustel lastel ju lasteaias juba ammu regulaarne töö käib. Meile Martaga muidugi meeldib väga siin kodus meisterdada ja joonistada ja kleepida ja õhtul enne magamaminekut on eriliseks maiuspalaks arvutustehete ja tekstülesannete lahendamine. Aga ma siiki pole pedagoog, vaid lisaks Martale veel kahe väikelapse ema. Ja mida aeg edasi, võtavad Etta ja Pärl järjest enam oma aja ja üha raskem on saada klappima hetked, kus mul oleks aega ainult Martale keskenduda ja samal ajal ka Martal soov maailma asju arutada. Samuti puudub mul Marta vanuste lastega võrdlemise võimalus ja see Loone Otsa raamat ajab ju tugevamagi lapsevanema probleemideta närvi. Noh ja Marta kojujäämise juurde jäi ju toona ka mõte, et siis vähemalt aasta enne kooli peaks ikka ehk lasteaeda minema. Ja vahepeal hakkas see mõte mulle järjest vähem meeldima. Esiteks, pannes pingeritta muusikastuudio, trenn ja lasteaed, tundus mulle neist lasteaed ikkagi kõige vähem kooliks ettevalmistav kogemus. Selles mõttes, et viimases tuleb ikka kohanemisel ka palju muuga tegeleda. Ja kas see ikka koolis uut kohanemist nii väga maandab? Selles mõttes tundus mulle eelkool palju efektiivsema variandina kooliga harjumisel. Liiatigi oli lasteaed ka Marta isiklikus pingereas kõige viimane koht. Ta on juba suur ja mõistlik tüdruk, temaga saab sellistel teemadel, ja teda mõjutamata, argumenteerida küll. Ja pärast esimest tundi koju sõites, kuulasin ma suure hämmelduse ja imetlusega pealt Marta järgmist sisekaemust: “Mulle väga meeldis seal koolis! Seal olid nii toredad lapsed, poisid üldse ei kakle, nii nagu trennis. Ja õpetaja tegi nii palju nalja! Mulle meeldib nii palju rohkem, sest kui ma peaksin minema lasteaeda, siis ei saa ma üldse nii palju kodus Etta ja Pärliga mängida. Aga ma väga tahan nendega ka kodus olla.” Sellega oligi kõik öeldud.

Ja tõesti, esimesel päeval Marta kõrval koolipingis istudes, ma lihtsalt ainult imestasin! Kui tore õhkkond, kui tore õpetaja! Kui toredad ülesanded, see kõik inspireeris ka mind väga! Kuidas nii mõndagi asja Martale ka kodus paremini seletada, kuidas mõnest koerasabast üle saada. Aga mitte kõik ei olnud algul nii roosamanna. Marta läks poole pealt ikkagi klassi, kus teised lapsed juba pool aastat usinalt õppinud olid. Ja seda kartsin ma muidugi väga, sest Marta õnnestumine sõltus nüüd otseselt minu eelnevalt tehtud tööst. Samuti oli õpetaja algul kahtleval seisukohal. Esimesel peval ütles ta mulle otsekoheselt, et ta ei mõista, miks ma juba Marta eelkooli tahan panna. Kuigi ma olen kindel, et ta ei tajunud algul, et Marta on kodune laps. Samas ma olin sellise aususe eest äärmiselt tänulik, hoolimata sellest, et eelkool on selgelt selle kooli rahamasin, lähtutakse ikkagi õpilasest. Oleks toona lasteaias keegi mulle ausalt öelnud, et teate, Marta pole lasteaiaks küps, poleks ehk sõrmede veriseks nokkimiseni läinud. Aga see selleks. Paar nädalat hiljem vestlesime aga eelkooli õpetajaga uuesti ja hindasime mõlemalt poolt olukorra uuesti üle. Ma olin valmis katkestama kohe, kui oleks selgunud, et Marta näiteks klassi teisi lapsi, kes ikkagi juba sel sügisel kooli lähevad, õppimisel pidurdab või kui Martale ikkagi üldse ei meeldi. Aga läks hoopis vastupidi. Õpetaja ütles mulle, et iga laps sellisele pingele vastu ei peaks, aga et Marta on väga tubli ja püüdlik ja mis tema arust kõige tähtsam, Martal tunnis silm särab!

Ja nii ongi! Marta ise tahtis eelkooli minna, sest aeg oli selleks küps. Ta tuleb alati koju ja on nii lõpmata uhke ja õhevil kõige õpitu ja kogetu üle. Õhtuti tuleb ta ikka minu juurde palvega veel enne magama minekut pisut kooli ülesandeid lahendada. Ja nii mõnigi asi on talle just eelkoolis väga lihtsaks saanud, viimased etteütlused on ta kirjutanud täiesti vigadeta! See muidugi ei tähenda, et minu töö nüüd tehtud on, oo ei, selgelt aina keerulisemaks läheb. Ah ja muidugi, ei… eeliitkooli jaoks ma Martat ei treeni. Ma ei poolda eliitkoolidesse pääsemise nimel laste ajutut teritamist. Kuigi eliitkoolide vastu ma ka ei ole. Ma usun, et on lapsi, kellele need koolid väga hästi sobivadki. Aga seda, kui eelkooli laps tuleb mulle kurtma, et ta ei saanud lõunal lasteaias süüa, sest muidu ei jõuaks ta eelkooli tulla, pean ma ikka rohkem kui kummaliseks. Ma tahan eelkõige, et Marta saaks maksimumi minu kodus oldud ajast ja et ta oma õdedega kokku kasvaks, aga seejuures ka natuke kodust välja saaks ja vot sellise lapse jaoks on eelkool küll ideaalne koht.Kõige tähtsam on, et Marta praegune teadmistehimu ja rõõm õppimisest ei jääks tähelepanu ja vastusteta.

Niisiis, Marta lastaia koha ütlesime lõplikult ära. Ja loodan, et praegu mulle just punktkirja põhimõtteid selgitanud ja minust sõltumatult youtube’i abiga Eesti hümni selgeks õppinud Marta jaoks olen ma kõiges, mis õppimist ja asjadest huvitumist puudutab, õigeid otsuseid teinud. Ja kõike seda ma muidugi ei saaks kirjutada, kui Pärtel poleks supermees!

Friday, March 9th, 2012

Kõigepealt, kohe aasta alguses, sai lõpuks finaali Etta südame uurimise kadalipp. Juba eelmisel kevadel, kerge köha- ja nohujärgsel visiidil perearstile, kuulis tohter Ettal välja südame vahelöögid. Ülihoolika perearsti ja mitte pediaatrina, saatis ta meid igaks juhuks pediaatri konsultatsioonile, kust viimane meid samuti igaks juhuks ka laste kardioloogi vastuvõtule suunas. Juuni alguses laste kardioloogile aja broneerimisest sai kogu selle teema kõige murettekitavam osa.

Kõigepealt algas arstide puhkusehooaeg. Teiseks jäi mulle lõpuks mulje, et vastava kompetentsiga spetsialiste on kogu Tallinna peale oma tööaega jagamas umbes-täpselt neli inimest. Ja nüüd puhkuste hooaja lõpuks ehk augusti viimasel nädalal, lahkus neistki vähestest üks pensionile. Siis kohe septembri alguses taas aega broneerides saimegi aja detsembri keskele Mustamäe lastehaiglasse vastuvõtule. Olgu, mina tõesti üldse ei muretsenud, sest oma sisimas olin ma üsna kindel, et kui ma näen hommikust õhtuni enda kõrval tervet, aktiivset, hästi söövat, kuigi kehvasti suurusesse kasvavat nutikat last, siis haige see laps ilmselt ikkagi pole. Aga ma ei taha mõeldagi, mis oleks olnud siis, kui mu lapsel oleks olnud tõesti südamega tõsine probleem. Kas pool aastat oleks olnud siis vähe või palju? Kahju on mul sellisest olukorrast. Paremalt poolt oleme me siin riigis tublid küll, kasvõi veri ninast väljas, aga viimasel ajal tajun ma eriti teravalt, et seda vasakut poolt oleks nüüd ka viimane aeg natuke oma tarkusega järgi aitama hakata vaja.

Detsembris siis lõpuks kabinetti pääsenuna, etendas Etta, hoolimata hiljutistest arstidega seotud traumeerivatest kogemustest, viisakuse ja ideaalse lapspatsiendi etaloni. Lasi ennast uurida ja puurida ja kuulata ja masinal mõõta lausa nii, et arstid ja õed kooris ahhetades vaimustusest käsi kokku lõid. Aga hoolimata sellest, saime, koerasabaks sel teel, Ettale veidi suuremat ebamugavust tekitava protseduuri. Niisiis pandigi jaanuari alguses talle üheks ööpäevaks külge Holteri monitor südame rütmihäirete registreerimiseks. Enne meid aparaadi paigaldamise kabinetist väljunud teismeline tütarlaps paistis välja tavapäraselt sale ning rahustas ukse taga maha ka Etta, kinnitades, et teisel pool ust pole ei õudne ega valus ja on võibolla isegi pisut tore. Siis kuus kleebitud andurit, terve meeter juhtmeid ja 7x10cm suurune karp turvavöö taolise rihmaga ümber pastapliiatsit meenutava lapse keskkohta seotuna, garanteeris Etta trotsi ja torisemise pea terveks päevaks. Aga lõpuks on laps ikka üks hämmastavalt tolerantne süsteem. Meie paberile minutilise täpsusega üles kirjutatud päev sai üldjoontes täitsa rahulik, aga kui ma õhtul muusikastuudios viimasena riidesse saanud Pärliga juba Jakobi ja Neenu isadega ees õue läinud Ettale ja Martale järgi jõudsin, siis ehmusin korRaks küll. Et kas arst ettenähtud rahuliku päeva mõttes järgmist hea meelega paberilt loeb? Selleks ajaks oli nimelt ju maha sadanud imeline lumi ja nüüd oli Tanel välja ajanud oma vanaisa meisterdatud saani, millega Jakobi isa nüüd end pea lõppemiseni ja kolme kelgulolija “palun veel kiiremini!”-skandeerimist trotsides niigi hingematvalt kaunite lumiste mändide all ringi kimas. Eriti murelikuks tegi mind sellest tulenenud järgmine märge, 19.44 – kukub saaniga sõites ümber, peadpidi lumehange, haiget ei saa, aga ehmub ja nutab kõvasti.

Järgmisel hommikul seadeldist demonteerimast tulles taksosse istudes sain kõigepealt kinnituse, et ma olen taksoga sõitmises tegemas mingisugust rekordit, kui taksojuht mind vaid Ettaga nähes esimese asjana küsis: “Oot, kas teil polnud mitte palju lapsi? Ma nagu mäletan nii! Kus siis teised on?”. Ja nädala pärast telefonitsi kinnituse, et Ettal pole häda midagi. Rütmihäire on protsentuaalselt väike ja vereringet ei pärsi. Tõenäoliselt on mõni väike viirus, mida ju ei ravita, läinud nö edasi südamesse ja tekitanud seal väikse põletiku, mis nüüd vahelööke põhjustab. Mida kõike lapsed sulle ei õpeta! Lõpuks peaks Etta sellest küll välja kasvama. Selle kinnituseks ja olukorra dünaamika selgitamiseks peame aasta pärast asja kordama. Aga aja selleks… peab küll vist juba üsna varsti kinni panema.

Kelgul Jakob, Etta ja August.

Marta ja Neenu ja lumememm.

Thursday, March 1st, 2012

Jõulud olid meil sel aastal hoopis teistmoodi. Kõigepealt tuli saarelt, mida nad nimetavad mandriks, koju kauaoodatud tädi Liisa oma sõbraga. Ning juhtus esimest korda nii, et ka Soome vanaema veetis kohe mitu nädalat jõuluaega Tallinnas. Nüüd nii suure kambaga jõuluõhtul *tädi Marika juurde muidugi ära poleks mahtunud ja sestap võtsimegi suure familjaga jõuluvana vastu hoopis meie tuttavate ajutises ja ühtlasi ka tädi Liisa ja onu Pierre seekordses ajutises peatuspaigas Eha tänaval.

Kuigi mul oli väike kahtlus, et jõuluvana ja vanaisa ühendav müsteerium võib Martale seekord juba paljastuda, siis puhas elevus ähmastas seekord ikka veel igasuguse analüüsivõime. Meie õnneks ning hoolimata sellestki, et jõuluvanalt lunastatavate kingituste koguarv lähenes juba peaaegu lõppeva aasta numbrile. Algul tundus jõuluvana lastele isegi natukene hirmus. No siin on Etta reaktsioonistiilil muidugi kaalukas roll ja nii tormasid Etta ja siis ikka ka Marta jõuluvana sisenedes üllatuslikult hoopis kõige võõrama, kuid ometi turvaliselt näiva meesterahva seljataha. Või samas, mõistlik, muidugi! Tõsise ohu korral oleks nad sel juhul ohverdanud just pigem tundmatuma võõrkeelse välismaalase, mitte diivanil paar kohta edasi istunud teise meesterahva – oma kalli isa. Eksole. Onu Pierre tundus kõigest siiski piisavalt meelitatud. Samas just pääsenud varivorsti ja kapsa terrorist… väljavaade seegi. Järgmisel päeval nägime samas kohas veel ära ka Pärnu sugulased ja Memme.

Meil ikkagi veab, et talve keskel on meil siin siiski selline valguselaik jõulude näol! Isegi siis, kui samal ajal khmkend saad ja sulle mõeldud roosid teepeal ära külmuvad. Mulle mõeldud maitsvad kohvimuffinid valmisid sel tähtsal päeval küll minu abita, aga nagu ikka suure rõõmu ja väikse draamaga, nagu meie peres enamus asju ikka.

Jõulude ja aastavahetuse vahel käisid Etta ja Marta veel vanaema Estriga Jõgeval vanavanaema juures külas. Kui meie Pärtli ja Pärliga tegime sinnalülituse pooleks päevaks, siis Marta ja Etta peatusid seal lausa mitu ööd, Marta kõige kauem, koguni kolm ja sellega saime jõulude puhul ka Jõgeva vanavanaema ikka täitsa ära väsitatud. Rõõmustatud muidugi ka!

Vana aasta saatsime ära, nagu viimastel aastatel ikka, ainult oma väikse pere keskel kodus. Sõime terve päeva ahjus küpsenud praadi ja keskööl säristasime rõdul ära umbes sada pakki säraküünlaid. Nagu eelpool mainitud, suure rõõmu ja väikse draamaga. Draama osa seekord siis taas Etta esituses, kes väga teatraalselt ei tahtnud näha ühtegi saluuti ega säraküünalt, kuniks Pärtel oli nõus teda rõdult tuppa põgenemisel saatma. Pärl hakkas üsna pea pärast keskööd väljas värske õhu käes näitama tol õhtul esimesi väsimise märke. Pärtlile ja Ettale tuppa järgnenuna ja kombest väljununa need märgid muidugi jälle kadusid. Ma väga loodan, et see polnud mingi paljulubav enne kõiges selles, mis puudutab tema magamist aastal 2012, sest sellel alal on mul plaanis kohe radikaalsed muudatused sisse viia. Sest magama mineku vältimises on ta siiani arvatavasti mitteametlik maailmameister. Ja siis nii me Martaga, kaks aastavahetuse möllu alatist nautlejat, rahulikult suurema müristamise lõpuni seal rõdul kahekesi seisimegi. Ja juba sel ööl oli kaunis selge, milline hullumeelne aasta see uus tuleb! Oi-oi-oi! Madalstart ja läks!