Thursday, November 20th, 2008

Issi lubade tegemine on nüüd ennast täie raha eest ära tasunud. Oleme muretult kogu mustlaslaagriga Soomes vanaema juures. Loomulikult on ka meil siin lumi maas. Hommiku poole oli vist hetkeks isegi nii soe, et oleks saanud lumememmegi teha, aga kui kella kahe paiku poest tagasi jõudsime, oli juba jälle nii külm, et lubatud lumememme me Marta suureks meelehärmiks enam ehitada ei saanud. Nüüd ma pean iga sekundi tagant teda lohutama, et homme tõuseme varem ja lähme teeme esimesel võimalusel selle asja ära. See lumememme juurde mineku jutt on äärmiselt agressiivne ja pärit lasteaiast. Samas valmistab Ettale selline ilm suurt meelehead, esimest korda elus on ta nõus vankris magama. Ehk saame siin selle hea harjumuse talle külge.

Puhkuse kontseptsioonist on tüdrukud siin küll hästi aru saanud, eile kell kümme tšikid magasid ja täna ärkasime kõik veidi pärast kümmet, kui Marta voodis keerlema ja meie Ettaga omakorda Martaga kaasa keerlevate kandade eest põiklema hakkasime. Kahe lapsega emalt selline jutt on ikka täitsa taevas!

Nüüd Marta millegipärast kutsub mind nimepidi. “Anna palun piima, Maris!”. Ja muidugi joob ta piima siin omal initsiatiivil ja suurima heameelega, sest nagu ma ilmselt varemgi olen kiitnud, on see siin väikses kõrrega pakis. Nagu tõeline laste lemmik ikka!

Ülejäänud aja on Marta nagu elus laulukarussell. No ta tegelikult põhimõtteliselt ainult laulab. Uskumatu! Ja loomulikult on tõuge selleks tulnud lasteaiast. Ja lasteaias arvatakse jälle, et mina kodus temaga ainult laulan. Eks ma olen neid laule natukene ikka laulnud ka, aga siiani ta arvas, et see ongi selline värk, mida emme teeb. Ja tema kuulab ja nõuab juurde. A nüüd laulame koos ja nii lahe on. Kui Etta ka ükskord laulma hakkab, siis paneme koorile nime ka, igatahes.

Poetädi ütles mulle, et tal on ka kaks tütart ja poega pole. Ja kui ta vastavasisulise märkuse peale teise tütre sündi oma mehele tegi, teatas too talle, et tema pole ometi mingi sekatyöläinen. Haha!

Friday, November 14th, 2008

Kui välja arvata kord, kus ma hambaarstil käisin ja Etta koos issi ja Martaga kodus olid, siis oli eile õhtul esimene kord, kus ma sain käed vabad oma aega veeta. Lasteaia hoolekogu koosolekul. Ja Etta oli täitsa esimest korda elus kellegi hoida. Muidugi kõigi laste lemmiku tädi-Angelaga. Ja muidugi selle poolteisttunni Etta rahulikult magas, vaatas niisama süles ringi ja ei kisanud kordagi.  Samuti ei kisanud ta kordagi täna hommikul arstide juures, kelledel Etta rahulikult oma kõrvu uurida puurida ja meid terveteks tunnistada lasi. On alles laps! Üleeile käisin Martal lasteaias järel vahelduseks Etta vankris. Lasteaiast lahkus samal ajal Tormi, kellele Etta ääretult suurt huvi pakkus. Tormi sättis ennast ilusti kandekookonis pikutava Etta kõrvale toolile ja sukapükse jalga pannes, teatas oma emale, et kui tita ka suureks kasvab, siis ta saab endale ka kindlasti rula!

Aga Marta sai eile kõige viimase lapsena lasteaias lõpuks võimaluse veenda kasvatajat, et ta ikka päriselt räägib ka. Ja ta ei teinud seda mitte labase loraga, vaid luges Viivele peast ette terve luuletuse “Meie kiisul kriimud silmad”. Aga täna hommikul teatas ta meile liftis, et “issi tegi emmele haiget!”. Peale seda on mul täitsa hea meel, et ta seal lasteaias eriti ei räägi. Mõnda aega tagasi nõudis ta just töölt saabunud issilt hoopis kedagi head onu. Oo, ma näen vaimusilmas piinlike olukordade sagenemist. No kellele ma räägin, et issi pole emmele kunagi haiget teinud ning, et see teada-tuntud vanasõna on tegelikult pikem: “Lapsesuu ei valeta vaid luuletab!”.

Pealegi on meil ju kõigil meeles onu Mati lugu. Nimelt, viisin ma Marta esimesel päeval lasteaeda nii, et nad jäid põõsa varju liivakasti mängima. Paari päeva pärast räägib mulle Marta, et onu Mati on ka liivakastis ja tuleb nendega tuppa ja õue ja veel midagi segast. No ma muidugi hakkasin äreva emana igasugu asju mõtlema, aga siis Pärtel rahustas mind maha variandiga, et ju neid äkki meelitatakse seal õuest tuppa magama minema Une-Matiga. Kuigi imelik onu Mati jutt jätkus, rahustas mu meeli viimane variant. Kuni lasteaia lastevanemate koosolekul selgus, et ongi olemas päris onu Mati. Nimelt kasvataja Viive mees Mati, kes seal ikka aegajalt midagi parandamas ja ehitamas käib!

Wednesday, November 12th, 2008

Kui muidu on Marta ja Etta absoluutselt erinevad lapsed, siis üks häda tundub neil siiski ühine olevat. Ja need on kehvad kõrvad. Marta põhimõtteliselt katkematutest kõrvapõletikest olen siia kirjutanud küll ja küll. Tänaseks on ta nendest välja kasvanud. Aga nüüd siis Etta!

Läksin arstile kohale. Muide meie perearsti asendusarst pakkus teenust, millist harva saab, kiire, asjalik ja efektiivne. Nagu muinasjutt, eks! Aga, isegi kõige toredam arst, ei saa mööda väikesest sarkasmist, kui tuleb ema ja väidab, et tema kahekuusel lapsel on sekreediga kõrvapõletik, veel enam juhul, kui laps magab nagu ingel, käitub normaalselt ja ei ole äärmiselt kõrges palavikus. Kuulge, see ei ole kindlasti kõrvapõletikuga laps, vaadake, ta ju naeratab mulle! Aga ma ju tunnen lõhnast kõrvapõletiku ära! Ja loomulikult pärast ahhetamist ja ohhetamist ja kahe kabineti uste taga oma järge ootavatele inimestele meie diagnoosi kuulutamist, määrati ravi. Niisiis teen järgnevaks umbes aastaks või hammaste tulemise perioodiks südame kõvaks ja isiklike inimkatsete põhjal väidan, et antud ema ja antud isa ristamisel head trummikilet ei saa.

Ja siis sellisest imeloomast nagu imiku passipilt. Selle vidina hankimine käib lihtsalt. Kõigepealt, korda endale, et hoolimata sellest, et Su lapsel puudub veel isikuttõendav dokument, on ta ikkagi inimene. Kodanik. Siis helista ühte Sulle sobiva asukohaga fotokauplusesse ja veena, et Sinu kahekuusele on passipilti vaja ja seda saab tavapäraste vahenditega iisilt teha. Siis ära vihasta, kui just imiku sõna kuulmisest värisema hakanud häälega noormees teatab, et minge Te parem sinna teise poodi, neil on seal hämar tagaruum ja üleüldse, neil endal on arvuti üleüldse katki. Siis astu läbi juhuslikult teises linnaosas sama fototeenuseid pakkuva firma kauplusest ja saa teada, et imik imikuks, ei tee nemad passipilte isegi inimestest. Kodanikest. Järgmisel päeval mine soovitatud hämara tagaruumiga fotokauplusesse ja kuule, et hämar tagaruum on parasjagu valmivatest perepiltidest paks ja passipilti praegu teha ei saa. Siis jookse läbi vihmase talve kauplusesse, kuhu eelmisel päeval helistasid. Aja niigi kohmetu noormes jälle sõnaga imik endast välja ja haara sõnadest, no me võime proovida. Pärast ühte minutit, mis kulub riietumisele ja ainust, seejuures loomulikult õnnestunud, klõpsu, ära hakka kommenteerima, et hetkeks tekkis Sul tunne, et passipilt ongi imeloom, antud kauplustes müüakse ainult pildiraame ning, et sõnal luks fotopoe nimetuses pole rohkem seost luksuse kui luksumisega. Sest näost plass noormees on kassast ja kauplusest põgenenud.

See teeb 80 krooni. Tänan!

Friday, November 7th, 2008

Ja nüüd kordame kõik koos: multifunktsionaalsus. See riideese muidugi ei ole originaalis ei tuukrimüts ega kaelussall.

Thursday, November 6th, 2008

Etta kahekuune :: 56,5 cm :: 5 kg

Monday, November 3rd, 2008

Nad ei lasknud terve päeva üksteisel õigel ajal oma tavapäraseid uinakuid teha. Kuni kella kuueni (:

Sunday, November 2nd, 2008

Eelmisest postitusest järgmisel päeval oli Marta lasteaias kõigi imestuseks lõhkunud mööblit ja kasvataja sõnu tsiteerides: “andnud kõigile tappa”.

Marta üks lemmik “sellega-tüütan-ema-surmani-ära-teemaarendus” on selline: “Siis ärkame kõik ülesse ka ja peseme hambad ära muidu ja lähme poodi ka muidu ja ostame kohvikoort ja mahla ja Volvo, onju eks!”. Aga nüüd on sellega lõpp, sest meie tõhusast nohikust issi sai teisipäeval load tehtud ja ostis kohe muidugi vaikselt Volvo ära ka. Eile tuuritasimegi siis perega, ilmselt viimaste põhimõtteliste autovastastena siinmail, endil põsed piinlikkusest punased, mööda linna ringi ja täna ongi kohe tagajärjed käes… Marta jäi täitsa haigeks. Ma räägin, nii kui inimestel on auto, siis nad muudkui tuuritavad mööda bakteridzungleid ringi ja ei liiguta ju ennast seejuures peaaegu üldse! Aga kahe lapsega on muidugi veidi keerulisem kogu see logistika ilma autota. Kui siiani saime veel vajadusel oma pere vanaisa või kellegi teise autosse ära mahutada, siis nüüd pole see enam võimalik. No ja kujutage ette, kuidas ma tavaliselt tulen poest, Etta kõhupeal kandelinas, käekõrval unistav, ühe käega vihmavarju kandev ja teise käega saia sööv ning seetõttu pidevalt ohtlikult kõnniteelt allakukkumise äärel tuterdav Marta ja kottides kilodes kartuleid ja liha ja mahla. Aga siit muidugi üks teema, mis mind nüüd seoses autosõiduga painab.

Etta ja lutt. Etta on jube lahe tüüp, mõistlik ja rahulik. Vaatab ringi ja ootab vaikselt ja naeratab inimestele ja mängumesilasele ja räägib Martaga ja tekinurgaga. Ja on selles mõttes absoluutne vastand imik-Martale. Kui praegu võtta, siis Marta, kes pole lutti “näind” oli tunduvalt rohkem lutilapse kandidaat, kui praegune Etta. Aga homme juba kahekuuseks saava Etta nõudmised hakkavad siin ka ainult magamisest, söömisest ja rahulikult ringi vaatamisest ambitsioonikamateks muutuma ja kui nutab Etta, siis muidugi röögib ka Marta ja sellisel puhul töötaks ilmselt Etta lutt, kõike arvesse võttes, tõhusamalt, kui Marta mõistlikul viisil vaigistamine. Ja Etta on erinevalt Martast mõistlik ka imetamise mõttes. Etta sööb ära ja sageli keeldub rinnast kui lutist ja lohutajast. Söömist see lutt siis ilmselt ei segaks, kaaluiive on ka normaalne, mitte nagu miinimumi-Martal oli. Ning muidugi ka autosõidud, mida nüüd ilmselt rohkem ette tuleb. Soome-vanaema juurde sõidul ikka kuluks lutt tõenäoliselt ära. Aga hoolimata nendest plussidest on mul ikka kuidagi trots lutiga tutvustamise ees. Et kui luti annan, kas siis suudan seda anda nii, et ise liiga mugavaks ei muutu ja lutt ikka hädalutiks jääks. Mitte, et korgin lapse igal võimalusel lutiga ära ja ei lase tal oma teistsuguseid tundeid üldse väljendada. Ma olen ikkagi ju väga laisk ja mugav tädi, kahjuks. Vaatame, mis elu toob ja kuidas muidugi Etta ise selle asja korraldab.

Ja palavikus Marta tuuseldab siin ikka ringi, aga tänu haigusele on need jubetuurid maas ja ta on täitsa hea laps. Vahepeal, kui olemine tuuseldamisest kehvemaks läheb, käib diivanil puhkamas. Ja aegajalt hüüab ülevalt alla issile: “Pääärtteel! Tahad autot?”.

Ahjaa. Pärast seda taplemise päeva lasteaias panime õhtul Marta stressi leevendamiseks vanni. Kui Pärtel oli Marta vanni ära tõstnud, ütles Marta: “Tänan!”.

Sunday, November 2nd, 2008

Juhtusin täna seda blogi tagantjärele lugema. Tunded on muidugi segased. Aga kui sellest kõigest muud head pole, siis on Martale ja Ettale vähemalt mingidki faktid, mis neile kunagi võivad hiljem elus huvi pakkuda, kirja pandud.

Ja seoses sellega ma ikkagi tänasel hingedepäeval kirjutan, et pisut üle nädala tagasi ütlesime kõik omal moel ja viisil hüvasti ühele versioonile patsu-patsu kooki liisust, soojale porgandipirukale ja veel nii paljudele asjadele ehk vanavanaema Marinile.

Wednesday, October 29th, 2008

Seda oli muidugi oodata. Aga nüüd võib öelda, et on põrgu lahti küll. Kui meie kohutav kahene on olnud siiani siiski võrdlemisi talutav, siis isegi ilmselgema algriimiga kohutava kolmese peale polnud ma siiani tulnudki. Aga võib öelda küll, et see sama kohutav kolmene lajatab nüüd meile lagipähe, sõna otseses mõttes ja kõigile.

Niisiis tasakaaluks imeheale lasteaialapsele on Marta kodus paha laps ja õelus ise. No isegi meie siiani püha lehma staatuses olnud issigi nentis, et ju siis pidi ükskord see Marta tõsisem piiride paikapanemise aeg tulema. Nimelt oli enne fakti konstateerimist seda püha lehma just löödud, tema keelamisi eiratud, nurgasseismise käsu peale naerdud jne. Mida teha? Rääkida, rääkida, rääkida. Aga siis, kui oled juba pool aastat rääkinud, rääkinud, rääkinud ja siis korralekutsutav sellesama rääkimise, rääkimise, rääkimise (palun ära mängi veekeetja ja rösteriga, sa tõmbad need endale kaela, need on kuumad ja eluohtlikud jne, jne) ajal rõõmsa ja petlikult mõistva naerunäoga sulle otsa vaatab ja parema käega töötavat rösterit ja kuuma veekeetjat ikkagi riiulil äärepoole togib? Ja kui ma olen teinud otsuse, et nende kahe köögitarbe juures on klaveri peale “ohutusse kõrgusse” tõstetavate esemete loendis piir? Üleeile saatsime ta pärast kirjeldatud olukorda ja nurjunud nurgas seismist üles oma tegude üle järele mõtlema. Seal ta siis vaatas mind ülevalt alla ja pahandas, kuid uhkus ei lubanud mitte kõrvad löntis alla vabandust paluma tulla. Lõpuks läks kohalik Kaera tänava bravuuritar nii hüsteeriasse ja oksendas. Ning siis parima teemavahetajana kogu Liivimaal minu juurde hoopis teise jutuga lepitust paluma tuli. Ilusti küsides, et emme, palun tule appi, valge padi läks supiga kokku. Võeh. Kohutav!

Ma väga siiralt ja suure kurbusega hinges loodan, et see oli selle teose kuldlõige ja kulminatsioon ning nüüd peale kooda kordusi see lugu lõpeb. Et loo peateema - palun kuula, mis ema ja isa sulle räägivad - Martale pealuu sisse kulub ja sellega meie viimaste nädalate suhtlustiil ehk kõrgendatud häälel katkematud palved (palun ära kõõlu trepil, palun mine potile, kui on pissihäda, ära määri kogu elamist jogurtiga kokku, palun ära ripu ja kiigu wc ukselingi küljes, palun ära löö Ettat ega issit, ära palun too poriseid jalanõusid tuppa ning lõhu seina) ja nende juurde kuuluvad lahtiseletamised ja põhjendused lõpevad. Kõige selle juures ma täitsa teadlikult püüan mitte ägestuda ning talle suuremat tähelepanu osutada ikkagi viisaka käitumise, ilusti mängimise, joonistamise ja muu sellise toreda tegemise puhul. Ühesõnaga, püüan tema negatiivse tähelepanu püüdmist mitte toita, aga on tõsiasi, et mida rohkem viimast püüan, seda suurem on järgnev riid ja väiksem võimalus midagi rahulikku ja meeldivat teha. Mänguasjad, pliiatsid ja kõik muu tore lösutavad kõikjal puutumatult.

Siia panen võrdlemisi abitu ja ohkava punkti. Punkt.

Friday, October 24th, 2008

Et oleks kirjas. Etta 13. oktoobri numbrid 4300 ja 56.

Martale väga meeldib Etta. Vastupidi oodatud armukadetsemise asemel suhtub Marta Ettasse äärmise hoolivusega. Vahel on see hoolivus, kiinduvus ja õrnus küll Ettale sõna otseses mõttes raske kanda ja valus taluda, aga eks ta ühel päeval teeb selle kõik kuidagi tagasi. Pahatihti kontrollib Marta koju jõudes esimesena üle Etta ja siis teised pereliikmed ja muidugi siis, kui Ettaga Martale lasteaeda järgi läheme, siis on väga oluline fikseerida just kõigepealt Etta. Ning kui vahel mõni majapidamistöö Etta väikse vigisemisega lõpetada tuleb, siis Marta mulle armu ei anna ja nõuab kuni eesmärgini minult tungivalt: “Võta Etta, emme palun võta Etta!!”

Ja Marta praegune lasteaiast-popp-sõna-ette-ja-taha on: “Tänan!”